Raha ajab võimuliidu lõhki?

Väljavõte Postimehe veebist.

Tundub, et vähemalt näiliselt kindlana püsinud võimuliit hakkab lagunema. Rahandusminister Ivari Padar ütles täna ETV Hommikutelevisioonis, et 23% maksukoormusega kaugele ei purjeta ning seda peab tõstma, mis on risti vastuolus Reformierakonna soovidega. Siis teatas Tartu linnapea, reformierakondlane Urmas Kruuse, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRLi liige, keda rahvas peab valitsuses homoks ja kes käis möödunud nädalal Hugo Bossi poest töö ajal sisseoste tegemas, koos turske saatjaga, kes parkis oma invamärgiga luks-Mercedese ülbelt otse ristmikule) peaks tagasi astuma, kuna pole suutnud kaitsta omavalitsuste huve. Mille peale ütles IRLi peasekretär Margus Tsahkna, et Kruuse kangutab Ansipi valitsust.

Raha on ennegi parimad sõbrad tülli ajanud. Ja tundub, et enam ei päästa ka hirm Savisaare ees, mis seni praegust võimuliitu ühendas. Ju siis ei tundu praegusel kriisi-ajal isegi Savisaar enam hirmus. Igaüks proovib ise oma nahka päästa, seda eriti enne lähenevaid valimisi. Sest, olgem ausad, kokku lepitud kärbe, millele peaks järgnema veel teine, hävitas sisuliselt kõigi võimuerakondade valimislubadused: IRLi ja sotside lubatud avaliku sektori, sh õpetajate palgatõusu ning Reformi lubatud pensionitõusu ja tulumaksu alanemise.

Ja lõppu üks tsitaat peaminister Andrus Ansipilt, kolme aasta tagusest ajast, 2006. aasta kevadest, mil praegust elu-olu ette valmistati ja mis ehk seletab ühte koma teist ka praeguse aja kohta:
A. Ansip
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kindlasti räägiti siin selles saalis eurost juba ammu enne seda, kui minust sai peaminister. Konkreetne küsimus, mis on lisandunud kirjalikult esitatud küsimustele, puudutas käibemaksu alandamist, mitu protsenti oleks tulnud alandada, selleks et me oleksime suutnud inflatsioonimäära alandada. Ma olen juba varem korduvalt siin saalis kinnitanud, et ma ei ole üleüldse veendunud, et see opositsiooni ridadest tulnud ettepanek annaks meile soovitud tulemuse soovitud ajal ja soovitud ulatuses. Küll aga olen ma veendunud selles, et selliselt käitudes saaksime me eelarvedefitsiidi. Me kaotaksime majanduskeskkonna etteaimatavuse ja investorite usalduse. Minu jaoks on see liiga ränk hind. Kindlasti ei ole praegune valitsus valmis seda teed minema. Me ei ole kindlasti nõus tooma eurole ohvriks meie tootlikkuse kasvul põhinevat majanduskasvu.

Nonii. Mida ütles Ansip? Just, et tootlikkus kasvab. Huvitav oleks aru pärida herr Unzipilt, kus on see tootlikkus nüüd, mida tema esimene ja praegune teine valitsus on hoolega vaaritanud?! Sest ütles ta ju, et euro kasutuselevõtt toodi ohvriks kasvule ja tootlikkusele. Ehk, valitsuse poliitika, mida Ansip ja Reform vedasid, oli: pigem kasv kui euro. Millegipärast aga lükkub euroga liitumine üha edasi ja edasi. Nagu päkapiku ja maja multifilmis, kus päkapikk ei jõudnud kunagi majja, sest maja liikus kogu aeg eest ära. Kas pole nii? Mida ütlete, seltsimehed Ansip ja Kadastik, kes te olete seda riiki juhtinud?! Miks on asi perses?