Reformipaanika I: Andrus Urmase kõri kallal!

Andrus Ansip (vasakul, Delfi veebist) ja Urmas Kruuse (Postimehe veebist).

Majanduskriis ning kiiresti kahanev populaarsus on vallandanud tõelise paanika Reformierakonna ridades. Tartu erakordselt tühm linnapea Urmas Kruuse, kes mind möödund sügisel loata ehitamise pärast 18 000-se trahviga ähvardas (ähvarduseks see, khm, jäigi), on nüüd teinud esmaskordselt lahti oma lapsesuu ning teatanud, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler peab tagasi astuma.

Arusaadav, kuna Kruuse ei ole oma ametisoleku ajal mitte millegi targaga silma paistnud, siis tal on nüüd, lähenevaid kohalikke valimisi silmas pidades tarvilik end kuidagi nähtavaks teha. Midagi tähtsat teatada. Ja ilmselt ta siis istus oma kabinetis, haigutas ja avastas, et Kiisler, va sunnik, tahab minna omavalitsuste sissetulekute kallale. See mõte ei meeldinud hea sissetulekuga harjunud Kruusele kohe üldse ning ta tõusis vihaselt püsti ja ütles, et nii jubeda ettepaneku teinud minister peab tagasi astuma. Ta oli enda üle sisimas väga uhke, et oli nii targale mõttele tulnud, ning kujutas juba ette, kuidas kaaserakondlased teda tunnustavalt õlale patsutavad.

Aga oh häda ja viletsust! Kohemaid võttis sõna endine Tartu linnapea, peaminister Andrus Ansip, kes asus erakonnavenda armutult nahutama ning ütles, et Urmase arukas ettepanek on vastutustundetu ega kõlba kuskile.

Urmas on nüüd täielikus segaduses. Ta ei saa aru, mis toimub. Sest kui ta veel Elva meer oli ja seal tähtsalt asju ajas ning toimetas, siis Reformierakond käis täiskoosseisus teda Tartu linnapeaks moosimas. Et armas Urmas, kallis Urmas, palun tule meile, Laine läheb linna ja Tartu linn jääb meerita, mis küll siis saab. Lubati kätel kanda ja hulka raha üle anda. Laine mängis veel viiulil Vivaldit, nõnda et Urmasele ja tema naisele Katrinile tulid heldimusest pisarad silma, ning Neinar tõi kalli šampuse. Andrus pidas piduliku kõne ja ütles: "Vaata mind, sõber Urmas! Alles eile olin ma linnapea tähtsusetus Tartus, aga nüüd ei tehta Tallinnas minu teadmiseta ühtegi tähtsat otsust! Mul on seal veel uhkem auto kui Tartus, söön veel peenemaid roogasid kui Tartus ning ka nõuandjad on mul kenamad ja kepsakamad kui Emajõe Ateenas. See kõik võib juhtuda ka sinuga, sõber Urmas. Sest tea, et Reformierakond on üks ütlemata võimas erakond. Ja mõtle, mis juhtub veel siis, kui viime Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka. See on vaid aja küsimus, mil meie toetus kasvab 100%-ni! Kaovad kõik teised erakonnad, vaid Reformierakond jääb. Ja siis, sõber Urmas (Andrus vakatas hetkeks ning pühkis silmanurgast pisara) täidame me kõik omavalitsused reformierakondlastega! Siis on ka sinu šanss. Sa tuled Tallinna ning ma teen sust Tallinna linnapea. Kas tahad seda?"

Muidugi tahtis Urmas seda, ta lausa hüppas rõõmust ning nõustus veel selsamal päeval Tartu linnapeaks hakkama. Kui Urmas nüüd kõikidele neile lubadustele mõtleb, mis erakonnavend Andrus talle andis, veereb ta silmanurka pisar. Mis on küll vahepeal juhtunud, imestab ta. Andrus oli ju talle öelnud, et ta peab aeg-ajalt mõne targa avaldusega lagedale tulema, ja seda oli Urmas nüüd teinudki.

Ja kas teda kutsutaksegi nüüd enam Tallinna, kus on veel uhkemad autod, peenemad road ning kenamad nõuandjad kui Tartus? Kas ta nüüd saabki enam Tallinna linnapeaks? Urmas vaatab murelikult oma kabineti aknast välja ja mõtleb, et äkki on nüüd hoopis sedasi, et Andrus, kel ei õnnestunudki Eestit Euroopa viie kõige rikkama riigi sekka viia ja on seepärast rahva seas suure viha all, tahab nüüd Tallinnast jalga lasta ning tema koha endale võtta. Sest mis sa hädaolukorras ikka muud teed kui taganed. Ja Andrus-poiss sai ju Tartu meerina täitsa hästi hakkama, vähemalt ei teinud suuri lollusi nagu nüüd peaministrina. Sellele mõeldes tõusevad vaesel Urmasel peas juuksekarvad püsti. Jah, aga kuhu siis tema läheb? Elva? Aga seal on ju juba uus mees platsis ja tema vaevalt ära minna tahab. Mida küll teha? Kas tõsta relvad hädamere vastu?

_ _ _

Reformierakonnas on alanud karm võimuvõitlus, kus vend ei tunne venda ega õde õde. Kehtib põhimõte: igaüks enda eest. Sest olgem ausad: Reformi maja põleb. Populaarsus langeb ning igal reformlasel tuleb hakata mõtlema, kuhu taanduda. Andrus Ansip saab ilmselt väga hästi aru, et tal ei ole mingit lootust pääseda europarlamenti, mistap ta on hakanud hellitama lootust, et ju Tartu rahvas teda ikka tagasi tahab.

Aga miks peaks Eesti kõige intelligentsem linn tahtma tagasi üht Tallinnas põhja kõrbenud Näksipit? Ma arvan, et Tartu linnapea kohale on palju väärilisemaid kandidaate ning need kandidaadid ei kuulu kohe kindlasti Reformierakonna ridadesse.

Kõige jaoks on oma aeg, nagu öeldakse Kohtumõistjate raamatus. Reformierakonnal on aeg tunnistada, et nende aeg poliitareenil on läbi. Ka kõige paremal gladiaatori elus võib tulla tund, mil ta leiab end võrgust. Nüüd jääb vaid oodata, millal imperaator, s.o kõrgeima võimu kandja ehk rahvas sõrme langetab. Usun, et see juhtub üsna pea.

P.S. See on esimene kirjutis nüüd regulaarsena ilmuma hakkavast sarjast "Reformipaanika", kus püüame mõistatada, mis toimub uppuva laeva nimega Reformierakond meeskonnaliikmete peades.