Vabalangus

Väljavõte ajakirja Time veebist.

Päris humoorikas, või pigem tragikoomiline karikatuur, eksole, mis kirjeldab praegu maailmas toimuvat majanduse vabalangust. Ajakirjast Time, mille värske number räägib äsja Davosis lõppenud maailma majandus- ja poliitikaliidrite kohtumiselt. Mille põhjal kirjeldavad Time'i ajakirjanikud maailmamajanduse olukorda kui mägironijat, kes on läbi raskuste roninud peaaegu tippu, ent jäi lõpuks kaljuprakku kinni. Nüüd ei saa enam mõelda sellele, kuidas tippu jõuda, vaid sellele, kuidas tervena, ühes tükis taas alla jõuda.

Time kirjeldab, kuidas praegu teavad juba kõik, kuidas asjad niikaugele jõudsid: pankurid (kahjuks ka Eesti omad, ja ilmselt ka kliendid) olid rumalad ja ahned. Asja võttis kokku Hiina peaminister Wen Jibao, kes tõi välja peamised põhjused: teatud riikide ebasobiv majanduspoliitika ja sellest tulenev jätkusuutmatu majanduslik areng, mis kujutab endast väheseid sääste ja suurt tarbimist pikema aja jooksul (kas see ei käi mitte hästi Eesti kohta???!!!), finantsinstitutsioonide ekspansiivne areng pimestatuna kasumitest, finantsinstitutsioonide ja reitinguagentuuride võimetus ise end kontrollida ning finantsjärelvalve suutmatus olukorda kontrollida. Nii et mis Eestisse puutub, siis sai Eesti avatud majandus kõik selle ülemaailmse pasa ka enda kraesse, kui julmalt väljenduda. Täies ulatuses.

Maailmas on hetkel aktuaalsed kaks kriisi: üks puudutab USA eluasemeturgu, mis kahjustab pangandust üle kogu maailma, teine ja suurem kriis puudutab laenu andvate ja laenu saavate riikide tasakaalu kadumist. Näiteks USA on suurtes võlgades, samas Hiinal on suured säästud ja reservid. Ühel päeval peab selline olukord muutuma: USA peab hakkama säästma ja Hiina tarbima. Selleks sunnib tarbimise järsk kukkumine arenenud maailmas, mis seab ohtu Hiina ekspordile tuginenud majandusmudeli.

Ehk kokkuvõttes: senised suured tarbijad ja importijad (USA, mitmed ELi riigid, ka Eesti) peavad hakkama rohkem säästma ja eksportima, ning senised suured säästjad ja eksportijad (nagu Venemaa ja Hiina) peavad hakkama rohkem tarbima ja importima. Mistõttu pole ime, et Eestis käib juba praegu suhteliselt palju venelasi, samuti hakkab tõenäoliselt suurenema Vene-suunaline kaubandus.

Mis on Eesti jaoks paha, et põhiliseks turuks kujunevad senise ELi asemel Hiina ja Venemaa. Eesti majandus kõik munad on pandud ühte, ELi korvi, mis nüüd ajab kuhjaga üle. Üha olulisemad saavad olema suhted Venemaa ja venelastega, kus Eestil ja eestlastel on vähemalt olemas pikaajalised kogemused ja vanad sidemed. Samuti peab hakkama otsima turgu Hiinas.

Teine asi, mis Eesti jaoks paha, et majandus on sõltunud välismaistest investeeringutest, mis on nüüd ilmselt aastateks kokku kuivanud. See seab majanduse väga suure surve alla, sest kohapealne rahvas on vaene ja ei suuda investeeringuid teha. Näiteks ennustab rahvusvaheline finantsinstituut, et otseinvesteeringud arenevatesse majandustesse teevad sel aastal läbi 80% kukkumise, 929 miljardilt dollarilt 2007. aastal 165 miljardi dollarini tänavu. Nagu ütles Indoneesia kaubandusminister Mari Elka Pangestu, ei saa raha ja need riigid, kes on kõik nö õigesti teinud.

Mida veel rõhutati, oli see, et olukorras, kus saab vähem tarbida, kukub turismi osatähtsus, tänavu koguni 20%. Eestiga paralleeli tuues oli seega vale kehtestada majutusele kõrgem käibemaks: sellest midagi juurde ei tule, pigem vastupidi, paljud turistid jätavad tulemata. Samuti on trend, et töö kaotavad võõrtöölised, mistõttu jääb ka välismaalt tulevat raha ses osas vähemaks.

Tegemist on selgelt ülemaailmse kriisiga. Et maailmas olukorda normaliseerida, kogunevad maailma liidrid sel aastal vähemalt kaks korda: aprillikuus G-20 kohtumisel Londonis ja detsembris Kopenhaagenis. Londoni kohtumisel pööratakse enim rõhku rahvusvahelistele finantsturgudele, ühtlasi oodatakse suuremat dialoogi arenevate ja arenenud maade vahel.

Arutati ka seda, kas rahvusvahelised finantsturud vajavad rahvusvahelist kontrolli, näiteks Saksamaa juht Angela Merkel käis välja idee luua ÜRO majandusnõukogu, sarnaselt julgeolekunõukoguga. Samas leidis see idee vähest toetust. Briti juht Gordon Brown ja paljud teised pooldavad suurema võimu andmist IMFile (keda Eestis on palju kirutud). Samuti pooldatakse kommertspanganduse allutamist rahvusvahelisele järelvalvele.

Ent G-20 kohtumise peamiseks teemaks võib tõusta hoopis protektsionism, kuna raskes olukorras on ebapopulaarne mõelda teiste peale. Sarnane majandusnatsionalism järgnes 1929. aasta börsikrahhile ja sellele järgnenud ülemaailmsele majanduskriisile. Gordon Brown juhtis tähelepanu uuele protektsionismi liigile: finantsprotektsionismile, mis on kujunemas veel suuremaks probleemiks. Näiteks Islandil, kust Britid tõid oma raha välja, jättes Islandi pangad raskustesse. See on jällegi väga kahjulik Eestile, mis on avatud majandus ja sõltunud nii väliskaubandusestkui välismaisest rahast. Praegu seisab eestlaste raha Rootsi pankades ja ei saa seda sealt laenudena kätte. Arvata võib, et Rootsi pangad kasutavad seda, eestlaste raha pigem oma kodus oma probleemide lahendamiseks kui Balti riikides. Parex kukkus paljuski seetõttu, et oli sõltuv vene rahast, mis läks sealt välja. Siit edasi mõeldes oleks ilmselt otstarbekas luua eestlastel oma pangad, kus eestlased saaks eestlastele laenu anda ja sedasi oma majandust turgutada.

Praegune kriis maailmas on paljuski Ameerika probleem. Rupert Murdoch tunnistas, et viimased 20 aastat on elatud üle oma võimete (see on just see aeg, kus Eesti arenes sinna, kus ta praegu on, või ütleme siis, et kus ta oli paar aastat tagasi, nüüd tuleb välja, et see oli vaid ilus unenägu, eksole!), ja et nüüd tuleb harjuda mõttega, et enam ei saa niimoodi elada ja kulutada nagu seda on tehtud. Ja kuivõrd kogu maailma majandused on USAga seotud, saavad Ameerika probleemist osa kõik teised. USA presidendi Barack Obama nõunik Valerie Jarrett ütles, et kuivõrd majandus on globaalne, probleemid on golobaalsed, siis peavad ka lahendused olema globaalsed. Ning et Ameerika on valmis võtma juhtohjad. Järgmised kuud peavad näitama, kas Ameerika suudab juhtida seda lahenduste leidmise protsessi. Järgnev aeg peab näitama, kas globaalne kapitalism suudab tõestada, et on võimeline looma rikkust ja seda levitama paremini kui ükski teine ühiskonnakorraldus.