Herman Simmi juhtum: üha rohkem küsimusi kui vastuseid

Kes vaatasid kolmapäeval ETV pealt Foorumi saadet, kas ei tekkinud küsimus, et mis on see info, mida siseminister Jüri Pihl ja kaitseminister Jaak Aaviksoo näisid justkui teadvat, aga millesse laiemat avalikkust pole pühendatud.

Neile, kes ei vaadanud, ütlen, et nii Pihl kui Aaviksoo olid saates väga kavalate ja äratehtud nägudega ja ütlesid, et Eesti on olnud välisluure jaoks huvitav juba nn külma sõja ajal ja ka varem, Eesti ajal. Ja et kogu aeg on püütud inimesi värvata ja nii edasi.

Mis on huvitav, on see, et samal ajal väidetakse, peaaegu kaljukindlalt, et Simm ise Eestist kedagi ei värvanud. Kas pole huvitav? Sest veel enne seda, kui Simm vahele jäi, väideti, et kõik on korras, kõik inimesed usaldusväärsed ja kontrollitud ja Eesti ametiasutused ei leki. Seda väideti näiteks NATOga liitudes, sest siis oli kahtlus, kas Eesti ametnikud on ikka piisavalt tasemel, et suure organisatsiooni saladusi kaitsta. Ja siis äkki selline juhtum, et kõige suurem riigisaladuse valdaja oli ise kõige suurem koputaja. Vähemalt jäi selline mulje.

Kuidagi kahtlane on see, et nüüd on justkui Simm see ainus ja suur paharet. Samas on huvitav, et tema kohtuistung oli kinnine ning asi lõpetati vaikselt kokkuleppemenetlusega. Ja Simmile pole kuskil sõna antud. Vägisi jääb mulje, et püütakse midagi kinni mätsida. Kas mitte Pihl ja Aaviksoo polnud ise asjaga seotud, ja tegid siis koos Simmist patuoina? Ja mis on see info, mis on teada kõrgetele ametnikele ja millesse laiemaid rahvahulki ei pühendata?

Simmi juhtumi puhul on väidetud, et tema tegevus oli seotud Gruusia sõjaga. Ja et tema lekitamiste tõttu võidi Gruusia sõda kaotada. Aga mis siis, kui see oligi nii planeeritud, kaotusena, ja Simmi kasutati lihtsalt söödana. Et provotseerida Gruusia-Vene konflikti. Kista grusiinid ja venelased omavahel sõtta, sest tulemus oli nagunii teada: pole ju kahtlustki, kumb võidab, olukorras, kus ühel pool supervõim ja teisel poolt väike äsja iseseisvunud riigike, mis pole liitunud ühegi arvestatava rahvusvahelise julgeolekugrupiga. Et NATO ise lekitas venelastele info Gruusia kohta, et et venelasi sõtta tõmmata, diskrediteerida, ja selle kaudu neid lõa otsas hoida. Ja selleks lekitajaks oli Simm. Sest näiteks Iraani teemal on venelased pärast seda olnud kuss. Nad said Gruusia konfliktiga rahvusvaheliselt kõvasti kõrvetada ja peavad olema illikuku-nunnud, kui tahavad, et Lääneriigid edaspidi nende gaasi ja naftat ostaks. Gaasist ja naftaks aga sõltub venelaste heaolu. Ja miks Mart Laar enne Gruusia sõja algust Gruusiast jalga lasi? Koos temaga ilmselt ka mitmed teised eestlased. Kas nad teadsid, millega asi lõppeb? Ka gruusia rahvast võidi ära kasutada, söödana, selleks, et Venemaad sõtta tõmmata ja lasta neil möllata. Ning pärast siis hea parastada, et näe, läksite väiksele rahvale kallale, sulid sellised!

Või siis kasutas seda konflikti ära USA relvatööstus, millel on vaja pärast sõja vaibumist Iraagis leida uusi "turge". Ja Gruusia-sugune riik, mis varem kasutas vene relvastust, sobib suurepäraselt. Gruusia sai suurtes kogustes USA abi, mille eest osteti sealtsamast USAst suures koguses relvi.

Üks sarnane juhtum oli mõned aastad tagasi seoses Eesti Raudtee erastamisega. Kus osales endine Eesti luurejuht Eerik Kross, kadunud Jaan Krossi poeg. Kes esindas erastamisel sellist tegelast nagu Giovanni Sposato, mäletate, see elukunstnik, kes noori eesti näitsikuid taga ajas, ühega tülli pööras ja sugulase auto lasi ära põletada. Ja kes väitis, et tõi toonasele majandusministrile Mihkel Pärnojale kohvri 30 miljoni krooniga. Ja teine tegelane, keda Kross esindas, oli Tony Massei alias Antonio Angotti, kes osutus hiljem tagaotsitavaks kelmiks. Tuli veel välja, et nii Sposato kui Massei esindasid venelaste raha. Ja mis roll oli Eerik Krossil? Kas mitte ei kasutatud tedagi ära, nii et ta pärast tehti koos Sposato ja Masseiga patuoinaks, sai märgi külge ja pidi, ilmseks igaveseks, loobuma avalikest ametikohtadest. Venelased puksiti raudtee erastamiselt kõrvale (seda tehti ka eestlastega, see polnud keeruline, kuna eestlane ei usalda nagunii teist eestlast) ning ameeriklastele avanes roheline tee. Kes mõni aasta hiljem sellesama raudtee poole kallimalt eestlastele tagasi parseldasid, olles sealt eelnevalt välja võtnud kogu vaba raha. Ning eestlased, Reformierakond tehti veel lolliks: et võtsid raudtee tagasiostu otsuse eest 1,5 miljonit eurot altkäemaksu.

Nagu näete, on küsimusi rohkem kui vastuseid. Ja nagu aeg on näidanud, siis on infot varjatud ainult teatud eesmärgiga. Näiteks, et keegi ei saaks teada, et Paulus pole tegelikult Saulus. Või umbes nii. Suures äris on ennegi luuretegevust ära kasutatud. Ja tänapäeva maailma poliitika pole midagi muud kui suur äri.