Herman Simm - süütu kannataja? Perekond Pihli võimumängud

Herman Simmi protsessi võtmetegijad: Jüri Pihl ja Lavly Lepp, väljavõte tänasest Eesti Ekspressist.

Mind õudsalt häirib Herman Simmi kohtuasja kajastamine. Algusest peale - reetur! Me oleme kogu aeg kõnelenud mingist reetmisest ja spioneerimisest, virtuaalsetest autasudest ja eluaegsest vanglakaristusest, aga KUS ON TÕENDID, ma küsin. Ma tahan näha tõendeid, või kui tõendid on riigisaladus, siis ma tahan vähemasti näha ja kuulda Herman Simmi ennast. Mitte miski halvakvalteedilise videoklipi vahendusel, vaid laivis.

Mina näiteks ei ole absoluutselt kindel, et Herman Simm on riigireetur. Miks ma peaks seda uskuma? Sest seda ütleb Jüri Pihl, mees, kes ise andis Herman Simmile julgeolukuloa? Mees, kelle naine Lavly töötab prokuratuuris juhtival ametikohal ning kel oli Herman Simmi asjas prokuröriks olles vaba voli mõjutada kriminaalasja uurimist? Mõjutada näiteks nii, et Jüri Pihli enda osalust riigireetmises ei uuritud? Sest sisuliselt oli Lavly Lepp prokuröriks asjas, millega oli seotud tema enda mees. Kui Herman isegi ütles, et Jüri tegi ka, olid Lavlyl kõik võimalused tema ütlusi mitte arvestada, need nö kalevi alla lükata. Selline olukord, kus naine uurib oma mehega seotud kriminaalasja, on aga sügavas vastuolus õigusriiklike põhimõtetega ning peaks olema ühes Euroopa Liitu kuuluvas riigis lubamatu.

Praegu on muidugi kena kooris laulda, et Herman tegi, Herman tegi. Ja Heete ka! Kujutan ette, kuidas ajakirjanikele taoti neil nõndanimetatud briifingutel sada korda pähe, et Herman tegi, Herman tegi ja ärge edasi pärige. Aga just oleks pidanud pärima. Äkitselt oli Herman vaid väike tegija ning tegelik riigireetur-kurjam irvitab meile praegu vuntsi muheledes teleekraanilt vastu?

Herman Simmi kohtuasi oleks pidanud olema avalik, vähemasti osaliselt. Ja ajakirjandus oleks pidanud asja vastu huvi tundma. Praegu jääb vähemasti minule selline mulje, et Hermani sunniti karistusettepanekuga nõustuma. Et see oli diil: sina võtad süü omaks ja Heete saab vabaks. Armastav mees loomulikult nõustus sellise ettepanekuga, mis tal üle jäi.

Herman Simmi kohtuasja pidamine suletud uste taga lõi kõik võimalused selleks, et kui riigireetmises oli ka teisi ja veel olulisemaid osalisi, näiteks kõrgetel riiklikel ametipostidel olevaid isikuid, siis neil oli võimalik jääda varju, sest Simm võttis kõik enda peale. Kui sa oled teadmata ajaks vangi pistetud, siis sind on väga kerge survestada. Võimalik, et Simm ise oli vaid väike, episoodiline kaasaaitaja ning tegelikud riigireetjad jäidki paljastamata.

Selline suletud uste taga protsessitamine on järjekordne totalitaarse riigi tunnus. Mis järgmiseks? Väledad väiksed stalinid Vaher ja Reinsalu juba kibelevad riigireetureid püüdma. Kujutan ette, kuis neil on omavahel lausa väikene kihlvedu sõlmitud: kumb suudab kahe tunniga rohkem riigivõime siunanuid puuri pista. Lõbusaks läheb meil siin Jestoonias, sõbrad, oi kui lõbusaks.

1535. aastal löödi muide ühel teisel riigireeturil pea maha. Inglise kuninga Henry VIII truu sõber ja nõuandja, kirjanik ja jurist Thomas More oli nimelt teinud sellise hirmuäratava vea, et oli seisnud vastu kuninga soovile lahutada end oma katoliiklikust abikaasast Aragoni Katariinast ning abielluda oma noore ja veetleva armukese Anne Boleyniga. Henry arvas, et see on treason, riigireetmine. Igasugune kuninga soovile vastu seismine oli tõlgendatav riigireetmisena.

Ja eks see ju nii olegi, või mis? Kui Vaheri ja Reinsalu soovid täituvad, siis ka meie siin Eestis peame olema valmis selleks, et inimeste igasugune tegevus, ka tänavanurgal naabrimehele poetatud valitsuskriitika, valitsuse mistahes soovile vastu seismine, on tõlgendatav riigireetmisena. Misjärel tarvitseb vaid oodata koputust uksele.