Kuidas minu vanaisa küüdirongilt jalga lasi ja muud juttu

Vanaisa Gustav Eduard ja vanaema Julie-Eveliine, enne küüditamist.

Küüditaja poja Mart Kadastiku väljaantavas Postimehes on täna üpris rahvusromantiline juhtkiri. Seal kirjeldatakse küüditamist järgmiselt: "Paari asjaliku lausega purustavad nad teie maailma. Kõik plaanid, mida te tegite - niihästi tänase päeva kui kogu oma tulevase elu kohta - , muutuvad mõttetuks. Kõik suhted, seosed ja pidepunktid, mis teie senist elu koos on hoidnud, katkevad. Te saate tunnikese või paar laste äratamiseks ning hädapäraste asjade kokkupanekuks. Mille te, muide, kaasa võtaksite, sooja pesu või pangakaardi? Siis aetakse teid koos hirmunud laste ja vaevatud vanematega loomavagunisse ning selle seinapragude vahelt paistvas hommikupäikeses peate oma kodumaaga hüvasti jätma, sest on langetatud otsus saata teid asumisele eluks ajaks".

Nuuks. Milline liigutav sõnavõtt küüditaja pojalt.

Sest Mart Kadastiku poolt nii ilusti kirjeldatud loomavagunist tuli 1949. aasta märtsis "hommikupäikest" vaadata ka minu vanaisal Gustav-Eduard Vaheril. Tema ärasaatmise põhjus - kuna poeg, minu isa Georg Vaher oli 1946. aastal banditismile kaasaaitamise (loe: metsavennast sugulase oma korteris varjamise eest) pärast kümneks aastaks Vorkuta vangilaagrisse saadetud.

Tee pidi viima Irkutskisse, mis asub Baikali järve ääres. Aga vanaisaga oli säärane lugu, et Venemaa polnud talle võõras maa. Ta oli nimelt noorena Venemaal mõisavalitsemist õppinud ning Vabadussõja ajal koos oma noore naise, minu vanaema Juliega Venemaal, Ufa kubermangus redutanud. Seal sündisid ka nende kaks tütart, minu isa õed Aino ja Endla.

Vanaisal oli, nagu isa rääkis, kindel kava mitte Irkutskisse jõuda. Ta vaid ootas parajat juhust, mil küüdirongilt jalga lasta, ning see paras juhus saabus siis, kui rong peatus ühes väikses vene külakeses, kus vagunit valvanud püssimees käskis vanaisal külla piima järele minna. "Ega ikka ei lähe küll, egas ma loll ole," ütelnud vanaisa seepeale julgelt, - "Kui ma lähen, siis sa lased mu ju selja tagant maha!".

Ei jäänud püssimehel üle muud kui sülitada ja ise piima tooma minna. Vagun jäi valveta ning vanaisa kasutas kohe juhust, kargas püsti ja hüüdis teistele: "Noh, nüüd paneme minekit!". Ka üks noor poiss hüppas püsti ning avaldas valmisolekut vanaisaga kaasa tulla, aga kõik ülejäänud, peaasjalikut naised, hakkasid suure häälega karjuma, et ärgu mu vanaisa lollust tehku, ta lastakse ju maha.

Vanaisa see suuremat ei huvitanud, ta oli ju otsustanud, et ei lähe Siberisse surema, ning tegi sääred. Noor poiss koos temaga. Kuna vanaisa tundis Venemaad ja oskas vene keelt, siis see polnud muidugi eriti keeruline. Nad leidsid kuskilt Lenini märgid ja lõid need endale rinda ning sõitsid lühimaarongidega läbi Venemaa koju Eestisse tagasi.

Mul on siiani alles vanaisa rongipiletid. Lahe on kaardi pealt vaadata, kustkaudu ta sõitis ja kus peatusi tegi.




Olen enam-vähem sellise marsruudi kokku pannud:

Vanaisa esimene pilet on Petropavl'ist, mis asub juba Kasahstanis, nii et ilmselt kuskil seal astus vanaisa küüdirongilt maha. NB! Inno arvab, et rong peatus siiski Omskis, aga vanaisa sõitis sealt jälgede segamiseks väiksesse piirilinna Petropavli ja sealt edasi Makušino'sse, mis on juba Venemaa territooriumil, ning Makušinost Tšeljabinsk'isse.

Tšeljabinskist läks vanaisa teekond Zlatoust'i ning sealt edasi juba talle tuttavasse Ufa'sse, kus tal oli palju häid tuttavaid ning kus, ma kujutan ette, ta sai pisut puhata ning midagi hamba alla.

Ufast sõitis vanaisa juba Moskva'sse, Moskvast Leningrad'i (praegu Sankt-Peterburg), Leningradist Tapale ja Tapalt Kaareperre. Kaareperes astus vanaisa rongilt maha ning läks jala koju Võrumaale Osulasse, kus elas kuni Stalini surmani (aastani 1953) vanaema juures kapi taga.

Selline tore seiklus siis mu vanaisal. Enamikel küüditatutel ei läinud muidugi nii hästi. Selleks, et küüdirongilt maha hüpata ning mahalaskmisega riskides sääred teha, oli tarvis hullu julgust. Ja muidugi ka võimalust. See, et too püssimees sinna külla piima järele läks ning vaguni valveta jättis, oli võib-olla selle vagunitäie inimeste ainus põgenemisvõimalus ning mu vanaisa ja üks noor eesti poiss kasutasid selle võimaluse ära.

Vanaisa aitas muidugi ka see, et ta oli nutikas. Ta pani kohe Lenini-märgid rinda ning kasutas vaid lühimaaronge, samuti oli tal kasu sellest, et ta tundis Venemaad ja oskas vene keelt.

Muide, ka mu isal oli Vorkuta vangilaagris nuppu. Ta õppis seal kähku ära vene keele ning pääses tänu sellele kontorisse tööle, kus oli palju kergem kui kaevanduses või metsatööl.

Küüditamislaine käis üle ka mu ema suguvõsast. Nemad on need ingerlased, kes 30ndatel Ingerimaalt Soome põgenesid ning kelle Soome riik 40ndatel Venemaale välja andis. Mu ema vanavanaisal oli kunagi olnud Peterburi külje all asuvas väikses ingeri külakeses suur ja rikas talu, aga 40ndatel oli kogu see suguvõsa Venemaa eri avarustesse laiali paisatud. Minu vanavanaema ja vanaema küüditati Kalinini oblastisse ning seal sündis ka mu ema. Pärast Stalini surma otsustasid nad asuda elama Eestisse, sest vanavanaema oli kusagilt kuulnud, et tema sõjas kadunud poeg Ernest olevat sõjakeerises Eestisse sattunud. Hiljem selgus, et ta oli siiski sõjas teadmata kadunuks jäänud, aga kuna vanavanaema oli end juba siia (Rakvere lähedale Karitsale) elama sättinud, siis ta otsustas siia päriseks jääda.

Sellised lood siis küüditamisest. Üks imelisest pääsemisest ja teine uue kodumaa leidmisest. Küllap igal perel on oma lugu. Huvitav, milline on Mart Kadastiku oma ja miks ta sellest ei räägi?

P.S. Olen mõelnud, et ilmatuma vahva oleks vanaisa reis ise läbi teha, sõita läbi see tema teekond Siberi poole ja sealt tagasi - ükspäev teeme selle Innoga teoks!