Leegionäridest

Käisin isaga sageli Keilas. Minu isa Georg Vaher oli nimelt samuti leegionär. Astus 44ndal aastal vabatahtlikuna, kui oli vaid 17-aastane poisike, vabatahtlikuna saksa ss-leegioni, et kaitsta kodumaad sissetungiva punaarmee eest. Asi polnud ses, et isa oleks olnud nats ja suur Hiltleri pooldaja. Lihtsalt Eesti Wabariigi president Kostja Päts oli rahvalt relvad ära korjanud, omaenda rahva relvitustanud, kaitsetuks teinud, ning nii ei jäänud isal ja teistel temaealistel noortel meestel muud üle kui astuda Eesti Leegioni 20nda diviisi koosseisu. Wehrmacht võttis nimelt oma ridadesse vaid saksa rahvusest mehi.

Aga olgu, ma käisin isaga sageli Keilas kaasas. Ja muide, siis oli veel see aeg, kus leegionäridele ei pööratud mingit tähelepanu. Nende tegemistest ei kirjutanud ajalehed, neid ei näidatud televiisoris. Lihtsalt vaprate vanameeste salgakesed kogunesid üle Eesti oma vanade lahingupaikade juurde, sõid ja jõid koos ning rääkisid üha uuesti ja uuesti üle, kes kus ja kellega võitles ning mida märkimisväärset sealjuures korda saatis. Need kokkusaamised olid vaiksed ja armsad, alustuseks kogunesid leegionärid Keila koolimaja juurde ja sõitsid sealt bussiga Kumna lahingu mälestuskivi juurde, kuhu asetati lilled ja kus Mati Mandel, Keila lahingute uurija ning leegionäride kokkukutsuja, pidas kõne. Sellele järgnes pidulik aktus Keila koolimajas, kus oli kõigepealt leinaseisak sel aastal lahkunud relvavendade mälestuseks. Seejärel laulsid ja tantsisid leegionäridele koolilapsed, peeti kõnesid, kõneldi tulevikuplaanidest. Vahetevahel oli kohal isegi mõni riigikoguliige, minu mäletamist mööda oli kord kohal Toivo Asmer.

Laulud lauldud-kõned peetud, suundusid lõbusad leegionärid jutuhoos Keila koolimaja kohvikusse, kus neid ootasid juba hoolega valmispandud võileivad, kohv ja pits kangemat. Kord esines see ansambel, kus naised on meesteks riietatud, Seelikukütid, ja laulis vanu laule - see meeldis leegionäridele väga.

Mul on värskelt meeles viimane leegionäride päev, kus isaga käisime. See oli aasta enne tema surma, aastal 2006. Isa oli heas tujus, tal oli seljas tema uhkeim hall ülikond, selle all edev purpurpunane päevasärk ning rinnas ordenid. Ta armastas end seks tähtsaks päevaks üles lüüa. Ja leegionäride päev oli ka seekord vaikne ja armas. Mati Mandel rääkis, et on plaanis anda välja uus raamat leegionäridest. Seda oleks väga vaja küll, olid kõik leegionärid ühel meelel. Ühtegi riigikogu liiget sel aastal Keilas polnud. Küll laulsid ja tantsisid ka sel aastal leegionäridele lapsed, ka sel aastal peeti kõnesid ja meenutati lahinguid. Ja ka sel aastal ootas vanu sõjamehi koolimaja kohvikus meeldiv einelaud. Isa oli heas tujus, ta võttis lausa kolm pitsi, nõnda et ta lausa näost õhetama hakkas. Ise naeratas laialt - talle oli see väga tähtis päev. Ta oli õnnelik, et sai seda jagada meiega, minu, oma tütre, ja Inno, oma tütremehega.

Mul oli tunne, et pean isa filmima, ja õnneks oli Innol videokaamera kaasas. Käisime ära Hüürul, kus isa 44ndal aastal luuras, ning hoovis, kus oli 44ndal aastal Pitka poiste staap, ning isa rääkis mõlemas kohas tähtsalt, mis ta seal korda saatis. Filmisime ka üht teist leegionäri nimega Aksel Kübar, kes oli kaasa löönud Kumna lahingus ning seal vaprust üles näidanud. Kuna Aksel oli tulnud Keilasse bussiga ja vana mees oli päevast väsinud, siis võtsime temagi auto peale ning autos, tagasiteel Rakverre, kus ka Aksel elab, jätkus juttu kauemaks.

Mul on kahju, et minu isa pidi nägema Pronksööd. Ja Lihulat. Kahte julma päeva, mil Eesti Vabariik pööras relvad omaenda rahva vastu. Kahte päeva, mil valitsus külvas kaost, viha ja vaenu ning lõi rahva hinge sügava haava, mis on ajaga vaid hullemaks läinud.

Minu isa ei olnud Pronkssõduri vastu. Teda ei häirinud see kuju Tõnismäel. Aga teda häiris Lihula samba teisaldamine, see läks talle väga südamesse ja teistele leegionäridele ka. Ja nagu ma olen Öise Vahtkonna inimestega vesteldes aru saanud, polnud ka neil tegelikult midagi Lihula samba vastu. Aga neid häiris Pronkssõduri teisaldamine ja ma arvan, et paljuski on praegused pinged tingitud just sest - hammas hamba vastu. Kui teie ei lasknud meil rahus oma lahinguid ja langenuid mäletada, siis meie ei lase seda teha ka teil.

Kusjuures ma arvan, et "antifašistidel" ei ole mitte midagi vanade leegionäride, nende vaprate vanameeste vastu, kes tulevad ühel päeval välja ja viivad oma langenud relvavendadele lilli. Küll aga ei salli nad neid end leegionäride külje alla sokutanud äärmusparempoolseid, kes teevad näo, nagu nad oleks suured leegionäride sõbrad, aga otsivad tegelikkuses vaid võimalusi, kuidas iseendale tähelepanu tõmmata ning venelastega tüli norida. Miks oli Jüri Böhmil vaja viia Pronkssõduri juurde okaspärg ja Jüri Estamil vehkida selle juures lipuga? Mispoolest oli see leegionäridele kasulik? Või mispoolest oli leegionäridele kasulik see, et Jüri Liim ähvardas Pronkssõduri õhku lasta?

Ega olnudki. Nagu ma ütlesin, minu isa ei huvitanud Pronkssõdur, teda huvitas Lihula. Provokatsioonid Pronkssõduri juures olid kasulikud vaid Böhmile, Liimile ja Estamile endale, kes said korraks telepildis oma edevust rahuldada, ning Andrus Ansipi valitsusele, kes soovis teisaldamisest poliitilist profiiti lõigata.

Ka Öise Vahtkonna külje alla on pugenud mõned selliseid provokaatorid, kel pole vähimatki soovi asjadele rahumeelselt lahendusi otsida, vaid lihtsalt endale tähelepanu tõmmata. Aga vastupidiselt populaarsele arvamusele ei ole sellised tegelased Reva, Linter, Klenski ja Sirõk. Vastupidi, näiteks Klenski tahtis väga enne teisaldamist teisi lahendusi otsida, oli valmis diskussiooniks, pakkus välja oma lahendusi, oli igati koostööaldis. Niisamuti Maksim Reva, kes protesteeris Moskvas Lihula samba teisaldamise vastu ning üritas Pronksööl Tõnismäel korda pidada, riidles kurjategijatega ja ajas neid sealt minema. Aleksandr Korobov üritas märatsejaid takistada, aga talle kutsuti politsei ja ta peksti D-terminaalis vaeseomaks.

Nemad olid need tegelased, kes oleks tulnud kutsuda ümarlaua taha, sest nad pole mitte provokaatorid, vaid mõtlemisvõimelised inimesed, kellest me riigil võiks palju kasu olla, suhtlemisel Venemaaga näiteks. Nende ainsaks sooviks on olla koheldud inimesena ja see pole ju palju palutud, ega?

Mis puutub kummagi poole provokaatoritesse, siis nemad tuleb loomulikult korrale kutsuda. Aga mitte ainult vene- vaid ka eesti marurahvuslased. Kui Jüri Böhm lubab Dmitri Linteri maha lüüa ("ma löön su, raisa, maha," ütles ta), siis seda ei tohi tõlgendada mitte kangelasliku vabadusvõitlusena, vaid ähvardusena, mis on kuritegu.

Küllap on siis ühel päeval ka leegionäride päevad niisama vaiksed ja armsad kui enne.