Maksim Reva: lehti ja poliitreklaami tuleb lugeda ridade vahelt, nagu nõuka ajal, Reva kirjeldab vangla-elu

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab Res Publica teemal, keda ta nimetab lasteks.
-Nojaa, aga nad võtavad parlamendis seadusi vastu!
-Kusjuures Pihl pole üldse selline, ta on väga tark mees. Tema lõi Kapo.
-Ja töötas KGBs.
-Siseministeeriumis, märgib Reva.
-Nojaa, ta oli hotelli Viru turvaülem, ja seal töötasid ka kagebiidid.
-No muidugi, aga antud juhul pole see oluline, vaid see, et ta valdab teatud teadmisi ja on teinud endast müüdi. Ansip ei suuda enam Pihlile vastu seista, tema liigub juba ettemääratud rada mööda. Ilma Pihlita ei suuda Ansip kindlasti enam midagi, kuna kõik jõustruktuurid on Pihli kontrolli all. Vastu suudab seista ainult Savisaar. Me ju mäletame, et kunagi olid Savisaar ja Pihl koos. Lindiskandaalis. Nüüd kõik kordub. Kas panete tähele, et Keskerakonna valitsusevastases reklaamis polnud märgitud sotse. Kuigi valitsuses on ka sotsiaaldemokraadid.
Reva meenutab, et kunagi, kui ta oli alles väike poisike, rääkis tema praegune advokaat Leonid Olovjanišnikov, et nõukogude ajalehti tuleb lugeda ridade vahelt. Nii tuleb ka praegu Eesti lehti ja poliitreklaami lugeda ridade vahelt.
-Aga mis juhtus edasi Pronksiöö käigus, peale seda, kui karjusid: Ärge loopige kive, mida oli näha ka telekaadrites?
-Ma nägin kõike, seletab Reva, politsei suutmatust tegutseda, kõike. Mind viidi kodust ära kell 7 hommikul.
Kui politsei ajas inimesi raamatukogu juurest ära, liikusin ma alla Endla tänavale. Pärast, kui sealt ära aeti, läksin ümber linna, Toompeale, sealt alla vanalinna, seal polnud politseid ega midagi, ainult marodööride bande. Seal oli näha lihtsalt joodikuid, kes vitriine lõhkusid. Siis edasi läksin Paksu Margareeta juurest Mere puiesteele ja sealt Viru hotelli juurde. Sealt edasi sõitsin Õismäele, magasin oma sõbra juures, arutasime veel asja ja kell 7 hommikul läksin koju ning välisukse ees võeti kinni, pandi autosse ja viidi minema.
-Juba oodati?
-Mind juba oodati seal. Mul polonud telefoni kaasas, nad ei teadnud, kus ma olen. Aga pärast seda olin 7 kuud vanglas.
-Millises vanglas?
-Esimesed kolm nädalat Rahumäe arestimajas, siis Tallinna vanglas, siis Tartu vanglas, siis vanglahaiglas Maardus, siis jälle Tallinna vanglas, natuke Tartu vanglas, ja lõpuks vabastati Tallinna vanglast.
-Mis siis juhtus, et haiglasse sattusid?
-Mingi jama oli jalaga, ilmselt jalanärv ütles üles. Jalg enam hästi ei töötanud. Siis tehti eri uuringud.
-Aga mis vanglas juhtus?
-Oi! Vanglas juhtus suur hulk huvitavaid asju, aga kui Kapo sai teada, et ei tea, mida meiega peale hakata, otsustasid nad mulle Linteriga korraldada "lõbusa" elu. Näiteks mind tuuakse kambrisse, kus oli ees ainult kolm inimest, mina olin neljas, ja seal oli ees ühe eelmise minu kongikaaslase vanem vend, tervitasime, mispeale avati jälle kambri uks, too tuttav viidi minema ja toodi asemele uus. Ja jälle tuttav, elas kunagi naabermajas Lasnamäel. Ka tema viidi minema ja toodi asemele kaks uut. Lõpuks oli selles kambris 5 narkomaani, kaks või kolm neist haigestunud kollatõppe, kõik suitsetasid, mina olen mittesuitsetaja, AIDSi polnud kellegi õnneks, aga ma istusin ka nendega, kellel oli AIDS. Üks oli skisofreenik, 80% invaliidsust. See oli Tallinna vanglas (Magasini tänaval, siselinna kalmistu kõrval) koridori peal kõige kärarikkam kamber. Ma palusin vanglatöötajal end üle viia mõnda teise kambrisse, aga tema ütles, et mujal pole kohti. Mõne nädalaga sain aru, et seal kambris ma vastu ei pea, asi läks juba kakluseni. Mind viidi kartserisse. Siis palusin paberi ja kirjutasin seletuse, kus kirjeldasin üksikasjalikult selle kambri olukorda, millised olid rikkumised. Mille peale sain, siis juba Tartu vanglasse kaks paberit, üks selle kohta, et minu suhtes on algatatud krimasi, ja teine selle kohta, et krimasi lõpetati. Ma sain aru, et prokuratuurist saadeti minu paberid kohe tagasi.