Maksim Reva, V: praegune kriis puudutab kogu meie tsivilisatsooni, võib tulla ülemaailmne diktaator

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab 1940. aastaga, kui suur osa inimestest oli koormatud laenudega pankadelt. Ja kriisi tingimustes olid paljud hädas laenude tagasimaksmisega. Nõukogude võim aga lubas kõigi võlgade tühistamist, ainult 13% tulumaks ja kõik. Intelligents sai aru, millega see kõik lõppeb, aga inimene tänavalt, Kalamajast sellest aru ei saanud. Kui talle öeldi, et sa saad korteri päriseks omale. Sakslased olid lahkunud ja neile pakuti sakslaste kortereid. Laias plaanis läksid Eestis asjad tol ajal nõndamoodi. Kui inimesi poleks selline areng rahuldanud, oleks nad kohe vastu hakanud. See, et Stalin alustas hiljem repressioone ja et ta on haige diktaator, see on selge.
Revale vastuseks, et see on põhjus, miks eestlased ei salli venelasi, et nad seovad Stalini repressioonid venelastega, kuna see tuli Venemaalt, Moskvast, ja nüüd arvavad need lihtsad inimesed, kes tol ajal tahtsid omale võtta korterid ja raha, et Stalin, Moskva ja venelased on kõik üks punt. Nad on kõik mestis ja tahavad Eesti uuesti ära võtta, taas tuleb nälg, poodides midagi pole, raha pole, midagi pole. Et venelased ongi üks suur kaos. Kui me ajame kõik venelased välja, siis saab kõik olema hästi. Kuni nad on siin, tuleb võidelda. Nii mõtleb tavaline eestlane tänavalt.
Reva sõnul on selline eestlane langenud propaganda ohvriks. Ta ütleb, et nõuka ajal oli Eesti kõige jõukam liiduvabariik. Näiteks Eestis olid poed, mida kuskil mujal ei olnud. Näiteks Gruusia oli küll jõukas, aga seal valitses naturaalmajandus. Majandus oli oma struktuurilt 1910. aasta tasemel, kus kaupa võis osta turult, aga mitte poest nagu Eestis. Näiteks kauplused Narvas ja kauplused Ivangorodis erinesid nagu öö ja päev. Eesti oli kõige läänelikum liduvabariik, Nõukogude Liidu vitriin.

Samuti ei erinenud elatustase Eestis ja Soomes oluliselt kuni 1970ndate aastateni. Pärast, 1970ndatel, kui NLiidus algasid reaalsed majanduslikud probleemid, läks Soome eest ära. Lääs läks kiiresti eest ära ja Liit jäi järsult maha. Mis viis lõpuks selleni, et poodidest polnud midagi saada. See oli kogu Nõukogude Liitu kriis. Samas arenes Nõukogude perioodil jõudsalt kultuur, seda võib näha näiteks Kunstimuuseumis. Kui palju oli kirjanikke, kes avaldasid mitmetuhandelistes tiraažides. Nii nagu näiteks Lennart Meri. Ja Jaan Kross.
Revale vastuseks, et oli ka palju neid, keda ei avaldatud.
Reva küsib, et palju oli selliseid inimesi Venemaal?
Väga palju.
Jaa.
Ta tutvustab ühendust SMOG (tõlkes: kõige noorem geeniuste ühendus). Neist kirjanikest ja poeetidest ei teata praktiliselt mitte midagi. Andropov hävitas nad peaagu kõik. Saatis kõik vangi, paljud surid, kui nad polnud veel 40 aastasedki. Need olid suured poeedid, kelle Reva avastas enda jaoks alles mõned aastad tagasi. See oli suur osa vene kultuurist, mille nõukogude kord hävitas. Sellele vaatamata kultuur arenes, midagi kaotati, midagi võideti. Samuti Eestis, midagi kaotati, midagi võideti. Ja kui võtta viimased 15 aastat, kui palju on ilmunud uusi kirjanikke. Või näiteks need, kes ei saanud nõuka ajal avaldada, kus nad on? Kus on need kunstnikud, kes ei saanud nõuka ajal maalida?
Vastuseks: nad jäidki kuskile põranda alla.
Reva: õige. Ja miks, sest nende eneseväljendus oligi see vana võim. Ja kui see võim kadus, kui polnud millelegi vastu seista, kadus ka võimalus eneseväljenduseks. See ongi nõukogude aja traagika, et agressiivne süsteem tootis suure hulga suurepäraseid kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, lavastajaid kogu Nõukogude Liidus, kes kerkisid esile ainult tänu repressiivsele masinale. Kui see kadus, kadusid ka autorid. Näiteks Venemaal lõppes isegi filmide tegemine, alles nüüd on Vene kino uuesti elustunud. Nagu ka Eesti kino. On hakatud tegema taas suurepäraseid filme.
Vastuseks, et võibolla nüüd, kus repressiivaparaat on taas tugevnemas, ärkab ka kultuur uuesti.
Reva ütleb, et ei taha, et vanad ajad tagasi tuleks. Mis Eestit puudutab, siis kõigepealt sünnib diktaator inimeste teadvuses, ja alles siis tegelikkuses. Eesti valmistub moraalselt diktaatori sünniks, kuna juba on loodud politseiriik, mistõttu tuleb ühel päeval ka diktaator. Ja Eestis on mitmeid inimesi, kes on valmis hakkama selleks diktaatoriks, et päästa Eestis.
Küsimus, et praegu on kogu maailmas umbes samasugune kriis nagu kunagi oli Nõukogude Liidus. Kus kõik vanad arusaamad varisevad ja räägitakse, et tuleb midagi uut. Mis siis tuleb? Millega see kriis lõppeb?
Reva: Ma ei oska öelda, millega see kriis lõppeb, kuna pole selge, kui sügav see on. Kuna tuleb teadvustada, et kriis pole majanduslik, kriis pole rahanduslik, kriis puudutab kogu ühiskonda, tsivilisatsiooni. Praegu on tsivilisatsiooni kriis, mida nähakse kui finantskriisi. Kogu meie tsivilisatsioon püsis viimased 200 aastat rahal. Sellel, et seda raha paljundati. Nüüd on jõutud olukorda, kus raha enam paljundada pole võimalik. Kõik. Nüüd on vaja leida uus prioriteet.
K: Mis see on?
Reva: Ma ei tea.
K: Mitte keegi ei tea?
Reva: Mitte keegi ei tea. Kahjuks mitte keegi ei tea. Ma arvan, et see, kes teab, temast saab geenius. Siin võib kerkida esile üks inimene, kes hüüab, et tema teab, ja saab ülemaailmseks diktaatoriks.
Üles võetud jaanuaris 2009.