Kas tasuta kõrgharidus aitaks piirata loomastumist?

Väljavõte Delfi veebist.

Euroametnik ja kirjanik Vahur Afanasjev jutustab Delfis mõtlemapaneva loo sellest, kuidas tasuline kõrgharidus loomastab Eesti, kuna ajudega, aga vaesed inimesed ei pääse enam nö löögile, ning ühiskonda hakkavad kujundama ajudeta, aga rahakate vanemate lapsed, kes suudavad maksta kalli kõrghariduse eest.

See haakub osaliselt mu eelmise postitusega. On suur küsimus, kas see tasuta kõrghariduse saanud ajudega tegelane ka oma haridusega Eestisse jääb? Ja mis seal salata, seda küsimust küsivad ka tasulise kõrghariduse pooldajad ja see on argument, miks kõrgharidus muutub üha tasulisemaks: miks peaks eesti maksumaksja maksma tippspetsialistide koolitamise eest välisriikide tarbeks? Eeldatakse, et kõrgharidusega spetsialist Eestisse ei jää. Ja seetõttu, ma julgen arvata, on ajude kontsentratsioon Eestis üha hõredam. Kahjuks. Põhjusi on ilmselt mitmeid ja see on omaette uurimise teema, miks see nii on, aga näiteks minu endistest klassikaaslastest keskkooli päevilt elab suurem osa välismaal, või veedab seal suurema osa oma ajast. Ja Eestisse jääjaid vaadatakse rohkem nagu õnnetuid luusereid. Sest elu keerleb mujal. Tõsist teadust ja kultuuri tehakse mujal. Maailma kujundatakse ja juhitakse mujalt. Võtame või Eesti presidendi TH Ilvese. Enne ametisse asumist lubas ta, kuidas hakkab presidendina kujundama Euroopa Liidu poliitikat, võitlema selle eest, et Eestit pandaks rohkem tähele, Eestiga arvestataks. On ta midagi selles suunas suutnud teha? Kaugel sellest, tema asemel juhib Eestit Ärma-Evelin, koos oma meikaritest ja personaaltreeneritest koosneva saatjaskonnaga.

Nii et kas tasuta kõrgharidus ikka aitaks piirata Eesti ühiskonna loomastumist? Võibolla aitaks, aga seda mitte lühiajalises plaanis. Selleks kuluks mitukümmend aastat tõsist pealemaksmist, et mingeid vilju saaks maitsma hakata. Aga kas keegi Eestis mõtleb sellistes kategooriates? Ma mõtlen poliitikuid, kes otsuseid teevad. Kahjuks mitte. Nende mõttelõng piirdub 3-4, parimal juhul 5 aastaga. Ja nii on see Vahuri artikkel suure tõenäosusega täpselt sellisel kujul aktuaalne ka, ütleme, 20 aasta pärast.