Minu arvuti on minu pronkssõdur

Eile, rääkides Izvestija ajakirjaniku Ksenja Fokinaga, tabasin end Eesti riigist pahasti rääkimas. Ma ütlesin, et Eesti on politseiriik ja et ma ei taha sellises Eestis elada. Et tahan elada teistsuguses Eestis. Mul ei ole häbi ega kahju, et ma nii ütlesin. Sest täpselt nii ma tunnen ja mõtlen.

Ma tunnen ja mõtlen, et mitte ükski inimene Eestis ei peaks läbi elama midagi niisugust nagu mina üleeile hommikul kell kaheksa. Ma tunnen ja mõtlen, et ükski eesti inimene ei peaks ärkama seepeale, et ta kuuleb poolunes, et keegi kõnnib ta toas. Et see keegi, kes on murdnud lahti ta kodu välisukse, kõnnib ta toas ja tuleb ta magamistuppa, käsutab ta voodist välja ja sunnib istuma elutoa toolile. Sest just nii juhtus minuga.

Kuna ma olin shokis, siis ma ei lugenud korralikult läbi läbiotsimise määrust. Kui ma oleks selle Harju Maakohtu kohtuniku Eha Popova sanktsioneeritud läbiotsimismääruse korralikult läbi lugenud, siis ma oleks neile neljale võõrale inimesele (Indrek Jürgenson, Kadri Levand ja kaks Rakvere politseinikku) öelnud, et läbiotsimine on ebaseaduslik, sest kohtu luba on saadud kohtunik Eha Popovale valetades. Kadri Levand märgib oma määruses, et "Inno ja Irja Tähismaa eitavad nimetatud veebipäevikuga (blogiga) seost ning hoiavad väärteomenetlusest kõrvale, mistõttu ei ole olnud võimalik neid menetlusaluste isikutena üle kuulata".

Kõigepealt minust. Kuidas on võimalik öelda, et ma hoian menetlusest kõrvale, kui minu suhtes ei ole isegi mitte menetlust alustatud? Vähemasti ei ole mind sest teavitatud. Mulle ei ole saadetud mitte ühtegi kutset, hoiatust ega ettekirjutust. Kuidas saan ma hoida ülekuulamisest kõrvale, kui mind ei ole sinna kordagi kutsutud?

Innost. Innole saadeti tähitud kirja teel ettekirjutus. Niipea, kui ta selle kätte sai, helistas ta Kadri Levandile ja leppis kokku kohtumise aja, mida nädala aja pärast pikendas, kuna jäi haigeks. Ettekirjutuse kohta tegi Inno kaebuse Tallinna Halduskohtule ja Tallinna Halduskohtu kohtunik Elle Kask tühistas oma 16. 04. 2009 määrusega Andmekaitseinspektsiooni ettekirjutuse. Määrati ka kohtuistung aeg, mis on 25. 05. 2009. Inno teavitas Andmekaitseinspektsiooni sellest, et Halduskohus on ettekirjutuse tühistanud. Seepeale järgnes inspektsiooni poolt vaikus.

Vaikus enne tormi, nagu selgub nüüd. Sest inspektsioon otsustas meile kaebamise eest omal moel kätte maksta. Kadri Levand koostas määruse, kus valetas, et me hoiame menetlusest kõrvale, jättes mainimata, et asi on juba Halduskohtu menetluses, ning sai selle valega Eha Popovalt läbiotsimisloa. Ma mõistan muidugi ka Eha Popovat. Ega ta eriti tark kohtunik ei ole, aga enamik Harju Maakohtu nõukaaegseid kohtunikke ongi rumalad. Ega minagi, kui veel prokurör olin, eriti neid pabereid lugenud, mis konstaablid mulle allakirjutamiseks ette viskasid. Lugesin diagonaalis läbi ja viskasin allkirja alla. Lihtsalt aega oli vähe ja ikka ju usaldad menetlejat, ei kontrolli toimikut. Küllap ei kontrollinud ka Popova, sest muidu ei oleks ta ebaseaduslikku läbiotsimist sanktsioneerinud.

Aga tagasi läbiotsimise juurde. Istusime vaguralt elutoa toolidel. Politseinikud seisid kohtlasel ilmel, nagu ei teaks, mis teha, ukselävel. Levand sättis end tähtsalt laua taha istuma, tõi lagedale oma väikse kompuutri ja hakkas sellega kõbistama. Jürgenson jälgis kullipilgul me liigutusi. Kui läksin kööki teed tegema, tuli järele. Kui läksin pissile, seisis WC ukse taga. Et te asitõendeid ei hävitaks, tõi ta selgituseks. Lõpuks tuli mul ähmaselt meelde, et mul on õigus advokaadile. Ütlesin seda Jürgensonile. Ta lubas mul helistada. Helistasin läbi kõik Rakvere advokaadibürood. Küllike Namm ütles, et tal on tihe kohtupäev, aga andmekaitsjad peavad mulle ise advokaadi leidma. Lembit Nirgi sai tulla alles lõunaks. Tema oligi ainus Rakvere advokaat, kes sai tulla. Jürgenson ja Levand ei olnud nõus nii kaua ootama. Ma ütlesin hädiselt, et aga mulle öeldi, et te peate mulle advokaadi leidma. Jürgenson helistas kellelegi, pidas natuke nõu ja teatas, et ei pea nad midagi.

Kõigepealt teeme teile ettepaneku oma arvutid vabatahtlikult välja anda, teatas Jürgenson. Ei tahaks kohe laamendama hakata, ütles Levand. Läksin värisevi jalu oma arvuti järele, mis oli magamistoas padja all. Stop, tulen kaasa! ütles Jürgenson ja tuli muga kaasa. Tahtsin arvuti üles tõsta. Stop! ütles Jürgenson. "Kõigepealt pildistame!". Ta võttis fotoka ja pildistas patja, mille all oli mu arvuti. Siis võttis ta arvuti pealt padja ära ja viis arvuti elutuppa, kus Levand klõpsis oma väiksesse kompuutrisse, et "Irja Tähismaa andis vabatahtlikult üle arvuti". Sama protseduur kordus Innoga, kes andis samuti "vabatahtlikult" üle oma arvuti.

Nüüd magamistuppa, kamandas Jürgenson. Enne seda küsis ta veel, kas meil on ebaseaduslikke tulirelvi või narkootikume, mida võib leida läbiotsimise käigus. Ei, ütlesin mina.

Jürgenson otsis kõigepealt läbi me riidekapid. Siis Inno öökapi laekad, madratsialuse, minu öökapi. Ta luges piinliku hoolega läbi kõik mu kirjutised, märkmed poolelioleva romaani jaoks ja isegi luuletused. Osa kirjatükke konfiskeeriti. Põhjendus: "Kuna neil võib olla seos blogiga". Samuti konfiskeeriti kaks mu märkmikku. Võtta taheti ka isa kirju, mis ta oli mulle kirjutanud, aga mul õnnestus neile seletada, et neil ei ole mingit seost blogiga.

Magamistoast võeti kaasa veel kõik sealt leitud kassetid ja kõvakettad, kaks mobiiltelefoni, mitu fotoaparaati, hulk mälupulki, videokaamera ja videokaamera kassetid. Peaasjalikult võeti kaasa see materjal, mida pildistasime ja filmisime eemisel päeval Öise Vahtkonna piketil. Üks tore saksa vanahärra Klaus Dornemann rääkis meile, kuidas teda D-terminaalis peksti - see video võeti kaasa, samuti intervjuud Aeksandr Korobovi ja Leena Hietanenga. Me olime veel niiii õnnelikud, sest need intervjuud olid väga huvitavad, ja mõtlesime need sel päeval üles panna, aga kellelegi see ilmselt ei meeldinud. Pronksöö peksmised ja politseivägivald on siiani teema, millest eelistatakse vaikida.

Kui nad magamistoaga lõpule jõudsid, siis oli esialgne vaimustus kadunud. Elutoast võeti veel vaid Inno fotoaparaat. Köögis vaadati köögikappidesse ja prügikasti. Juhuks, kui ma olen sinna midagi kiiruga visanud. Siis otsiti veel läbi auto. Mind konvoeeriti auto juurde, kus ma pidin ükshaaval tegema lahti kõik auto uksed ja laekad, ning Jürgenson vaatas sisse. Mis te garaazhis hoiate, küsis ta. Midagi, ütlesin ma. Ta mõtles natuke ja otsustas, et siiski ei viitsi garaazhi vaadata.

Kui see kõik läbi oli, kästi meil meilt äravõetud asjade pakendamiseks kastid otsida. Inno leidiski keldrist (sinna lubati tal üksi minna) mõned pappkastid. Sinna me kraam pandigi, seejärel pitser peale ja musta prügikotti. Inno ütles, et tema arust on läbiotsimine ebaseaduslik ja Andmekaitse ei peaks tegelema ajakirjanduse tsenseerimisega. "Te võite ju kaevata," ütles Kadri Levand irvitades.

Te võite ju kaevata. Kas ei kõla lohutavalt need sõnad? Te võite ju kaevata, ütles mu isale NKVD ülekuulaja, kui oli talt ülestunnistuse välja pressinud. Te võite ju kaevata, öeldi küllap ka neile tuhandetele eestlastele, keda küüditajad 40ndatel aastatel varahommikuti oma vooditest välja ajasid. Muidugi, alati võib kaevata. Totalitaarsed riigid pööravad kaebamisele eriliselt suurt tähelepanu. Kellegi kaebeõigust ei takistata. Vastupidi, seda julgustatakse. Kaebaja on totalitaarse riigi kangelane.

Nii et muidugi, ka meie võime alati kaevata. Jüri Pihli politsei, Märt Raski kohus ja Rein Langi justiitsministeerium ootavad pikisilmi meie kaebust.

Lõpuks läksid ka läbiotsijad ära. Kõik halb saab kord otsa. Ja mina hakkasin helistama. Võtsin ühendust kõigiga, keda tundsin ja teadsin, ja nemad omakorda võtsid ühendust kõigiga, keda tundsid ja teadsid. Suhtlesin nelja vene väljaandega, Õhtulehega, Kroonikaga, Delfiga, Virumaa Teatajaga, TV3-ga, Kanal 2ga jpt-ga. Päeva lõpuks olin tühi kui katkine õhupall.

Läksime lihtsalt metsa jalutama. Tahtsin värsket õhku hingata, linnulaulu kuulata, sinililli nuusutada. Tahtsin, et see viha, mis oli mu sees, läheks välja. Ja ta läkski, aga vaid osaliselt. Osa jäi sisse.

Ma olen vihane selle riigi peale, mille kohtunik lasi meie kodu läbi otsida. Ma olen vihane selle riigi peale, mille ametnikud on nii ülbed. Ma olen vihane selle riigi peale, mille valitsus on lasknud asjadel nii kaugele minna. Ma ei ole vihane selle maa peale, mille eest mu isa oleks olnud nõus andma oma elu, selle rahva peale, mille verest mul on pool, aga ma olen vihane selle riigi peale ja see viha ei lähe minust välja.

Mõistan nüüd venelasi, Sashat, Pjotri, Dimat, Maksimi ja teisi palju rohkem. Ma saan aru, mis tunne neil oli, kui miski, mis oli neile püha, jõhkralt kohalt kangutati ja minema viidi. Ma saan täpselt aru, mida nad peavad silmas, kui ütlevad, et oleks ju saanud ka teistmoodi. Minu arvuti, mis on Andmekaitseinspektsiooni mustas prügikotis, on minu Pronkssõdur. Minu kodu on mulle püha, aga nüüd on siin käinud inimesed, kel ei olnud seks õigust. Inimesed, kes rüvetasid minu kodu. Ja mul on tunne, et ma et saa seda kunagi andeks anda, isegi kui mu pronkssõdur tagasi peaks toodama.

Igast inimesest võib saada riigireetur, kui trambitakse sel, mis on talle kõige püham. Kui teda aetakse tema enda kodus hommikul kell kaheksa voodist välja ega lubata riidesse panna. Kui politsei peab ta WC ukse taga valvet. See on naljakas, aga see on ka traagiline.

Riiki, mis lubab selliseid asju teha, ei saa armastada. Saab armastada maad ja saab armastada rahvast, aga ei saa armastada riiki. Must ei saa riigireeturit Rein Langi eelnõus, veel mitte, aga nüüd tahan ma veel rohkem suhelda venelastega. Eriti nendega, keda eesti politsei taga on kiusanud. Nüüd on meil midagi ühist.

P.S. Kasutan juhust ja tänan südamest inimesi, kes kuulasid mind sel päeval ära ja olid sellega väga abiks.

Aitäh,
Sasha ja Dmitri,
Anna-Maria,
Jaan Väljaots ja Karoliina Vasli,
Toomas Herm,
Getter Lukjanov,
Stella ja teised Delfi ajakirjanikud,
kõik vene ajakirjanikud (nimesid ei suuda meenutada),
TV3,
Sven Raudsepp (eriti suured tänud, sest intervjuu oli hästi südamlik). Õiendan siinkohal ära ka ühe vana vea; kirjutasime kunagi, et Sven peksis ühelt inimeselt intervjuu välja. Selgus, et intervjueeritav ründas siiski esimesena, me lihtsalt ei näinud seda. Vabandame. Vabandame ka Antti Oolo ees, kelle kohta kirjutasime, et ta on äraostetud ajakirjanik. Tegemist oli arusaamatusega, mille saime eile selgeks rääkida.

Veel tahan tänada kõiki teisi heade sõnade eest. Sellest oli uskumatult palju abi.