Uskumatud vandenõuteooriad ja tõde

Uskumatu, milliseid vandenõuteooriaid Ekspressi ja Päevalehe veeb meie blogi sulgemise kohta välja pakuvad. Ekspress pakub, et me sulgesime selle ise Andmekaitseinspektsiooni kartuses.
Mida on siin karta, palun? Me ei ole oma blogi kuskil registreerinud, nii et Andmekaitsel on sisuliselt võimatu tõestada, et seda blogi peavad just Inno ja Irja Tähismaa. Tõsi, kolm kaebust on sinna meie peale laekunud, aga blogidest tekstide mahavõtmine ei ole selline swift ride nagu mõni ehk mõtleb. Nimelt tuleb enne ära tõestada, et andmeid on töödelnud just see isik, kellele ettekirjutus tehakse. Ühtegi menetlust ei saa alustada nö õhust.
Andmekaitsele on see üllataval kombel uudis. Nimelt kui ma neile helistasin ja küsisin, mis alusel on tehtud ettekirjutus ehk kust võetakse, et nimetatud blogi peab just nimelt Inno Tähismaa, siis maigutati sealtpoolt toru vaid suud ning noorepoolse kana hääl küsis: “A mis te ei peagi seda vä?”. Ähvardati ip-d üles otsida ja mis-kõik-veel, aga üritus jäi ja ka jääb hambutuks, sest ip-aadressid, kust sa sisened, muutuvad pidevalt.
Pärast kõnet Andmekaitsele helistas kohe Ekspressi ajakirjanik Mihkel Kärmas ja küsis nendesamade kaebuste kohta. Inno siis vastu, et aga kui ma ei peagi seda blogi. Sest kui minu nimel ei ole ühtegi blogi registreeritud, siis kes võib täie kindlusega väita, et just mina olen see, kes need tekstid on üles riputanud? Ma ei jäta ju ühegi teksti alla oma digiallkirja. Täpselt samamoodi nagu mitte keegi teie seast ei saa väita, et neid praeguseid ridu kirjutav inimene on päris kindlasti Irja Tähismaa, ei saa ka keegi teie seast väita, et Inno ja Irja kohvikut pidasid Inno ja Irja Tähismaa. Te võite seda oma südames teada, aga te ei saa seda tõestada kohtus. Nii see lihtsalt paraku on. Ja jääb, kuni inimesi ei kohustata oma blogisid ametlikult registreerima. Seni on ka ettekirjutuste tegemine naeruväärne.
Ehk siis - milleks sulgeda blogi, kui ei ole midagi karta? Pealegi pole Andmekaitse otsus lõplik, selle võib edasi kaevata Tallinna Halduskohtusse. Tarmukas ajakirjanik Mihkel Kärmas tõmmati lihtsalt tanki. Kapo ilmselt lekitas talle inffi ning kärmas Kärmas tormas kohe lugu tegema, aimamata, et blogi mahavõtmisega Kärmase loo ilmumise eelõhtul üritab Kapo jälgi segada. Et jätta muljet, et meie blogi sulges Andmekaitse või me sulgesime selle ise, hirmust Andmekaitse ees.
Ekspress üritab küll minu terminit “kontserniväline sõltumatu ajakirjanik” naeruvääristada, aga paraku on see tõde, et praeguses Eesti Vabariigis suudavad demokraatiat ja vaba ühiskonda tagada vaid kontsernivälised sõltumatud ajakirjanikud. Need, kes on kontserni sees, on nagu Laskurkorpuse või Relva SS-i sõdurid - nende võimalused vabaduse eest võidelda on pea olematud. Generalissimus Kadastik ja Führer Luik annavad suuna kätte ja seda mööda tuleb rühkida, tahad või ei taha.
Blogide puhul on hea veel see, et kui ajaleht kinni panna, siis selle uuesti avamine on väga raske ja vaevanõudev. Blogide puhul on aga nii, et sa võid uue blogi luua kasvõi järgmisel päeval. Ka 40ndail olid kõige efektiivsemad just metsavennad.
Kahju on sellest, et kunagine sõnavabaduse lipulaev Eesti Ekspress on nüüd asunud sõnavabaduse vastu võitlema ning vaba sõna lämmatamist õigustama. Kahju, et kunagine särav ajakirjanik Hans H Luik on etableerunud. Aga nagu öeldakse, loodus tühja kohta ei salli.
Inno ja Irja on nagu seitsme peaga lohe. Te lööte ühe pea maha ja kohe kasvab mitu uut asemele. Nii et võitlus selle lohega on - kuidas ma seda küll ütleks? - suht mõttetu.