Süümevanne kadunud, Pihl ruulib

Väljavõte ajalehest Eesti Ekspress.

Kas pole huvitav, et ajal, mil süümevanne on kadunud (süümevanne oli kasutusel kuni 2000. aasta lõpuni teatud kõrgetele poliitilistele ametikohtadele pürgijatele, kes pidid kinnitama, et pole teinud koostööd Eestit okupeerinud riikide luureorganitega ega osalenud repressioonides), on hakanud poliitikas esile kerkima nn vana aja tegelasi. Nagu näiteks praegune siseminister Jüri Pihl. Sest olgem ausad, sotside ridades on palju noori, või ütleme siis, et nooremaid ja hakkajaid tegijaid, poliitikas palju kogenumaid ja nutikamaid kui Jüri Pihl. Ent ometi tegi just Pihl kiire tähelennu erakonna tippu. Miks ta pidi seda tegema just nüüd?!

Nii et nõudkem Pihlilt vannet, enne kui teda kuhugi edutada, Pole võimatu, et ka praegune kriis valitsuses on Pihli initsieeritud, kuna Pihl ilmselt tahab, et talle pakutakse veel paremat kohta kui praegune siseministri oma. Pihlilt tasub seda kasvõi seepärast nõuda, et varem Kapo juhina seadis ta kahtluse alla Lennart Meri ametivande. Las vannub vahelduseks nüüd ise!

Loo muudab pikantsemaks asjaolu, et viimasel ajal on Pihli suhtes hakanud välja ujuma huvitavaid materjale ka mujalt. Millegipärast on Eestis jäänud kahe silma vahele, ent Ukraina julgeolekutöötajate uurimuse järgi tegi Pihl koostööd just ühe teatud kolmetähelise organisatsiooniga. Kapo, kes selliseid uudiseid igapäevaselt loeb ja analüüsib, oleks võinud ju Eesti ajakirjanikele selle info lekitada, nagu tal on muidu tavaks teha. Ja seda oleks raudselt tehtud siis, kui näiteks sellises kontekstis kontekstis oleks ilmunud info Ansipi, või siis näiteks Savisaare kohta. Aga nüüd selline otsene viide Pihli seotuse kohta KGBga ja mitte üks piuks! Mis annab veelgi kinnitust, et maksumaksjalt aastas 500 miljonit saav Kapo teeb otsest poliitilist tellimustööd Pihlile. Sellest on tähelepanelikumad kohvikulised ilmselt juba aru saanud. Pihl on Kapo projekt ja läbi Pihli üritab Kapo ise Eestis võimu haarata. Nii kummaline kui see ka pole. Ja Kapol on selleks võimalusi enam kui küllaga. Asutus, kes peaks ise riigipöörajate järele valvama, organiseerib ise riigipööret. Ja selle vastu ei saa Eestis mitte miski. Ja arvata võib, et sellega pääsevad võimule ka endised kagebiidid, sest, süümevanne, nagu öeldud, on kadunud.

Huvitav on ka see, et kuidagi vaikselt on unustusehõlma vajunud Herman Simmi lugu. Huvitav oli ka see, et Jüri Pihl, kes oli ise andnud Simmile riigisaladuse loa ja kes Simmi tegevust varem igati toetas, ja oleks pidanud olema seetõttu koos Simmiga uurimise all, vastupidiselt, tegeles ise Simmi süüdistamisega, seda siis nii siseministrina politsei järele valvates kui läbi oma abikaasa Lavly Lepa, kes prokurörina tegeles Simmi süüdistamisega. Mis tähendas sisuliselt seda, et kuriteo kaasosaline oli samas protsessis ühtlasi süüdistaja.

Kui eelnevat kokku võtta, võib oletada, miks oli Pihli jaoks oluline just siseministri koht. Võimalik, et ta nägi ette Simmi juhtumit, või aitas ise selle paljastamisele kaasa. Et siis ennast puhtaks pesta. Nii nagu kunagi pürgis rahandusministriks Tõnis Palts, kelle huvi oli vabaneda nii enda kui oma kamraadide maksupettuste uurimisest. Ja see õnnestus.