Hakkab pihta: Läti rahaga on jokk

Väljavõte E24 veebist.

Lätis on kohe-kohe midagi toimumas, sest Rootsis enam latte vastu ei võeta. Ehk Läti latt on sama "kõva" nagu lepaleht. Umbes sama nagu rubla nõuka aja lõpus.

Nõuka aja lõpus räägiti hüperinflatsioonist. Kus hinnad galopeerisid, pärast seda, kui majandus (turg) avanes välismaailmale. Ja rubla väärtus kukkus kivina. Nüüd on kroon, latt ja litt samas seisus. Mis siis juhtus? Kus mööda kepiti, niiöelda?

Tundub, et märksõna on subprime. Ja kui Eestit ning Lätit armastatakse võrrelda Islandiga, siis tegelikkuses on Eesti ja Läti olukord palju hullem. See on nagu võrrelda omavahel siga ja kägu. Wall Streeti harlemiga. Islandit võib pigem võrrelda Wall Streetiga, sest selles nn subprime ehk halbade laenude kriisis oli Island doonor, laenuandja, investor. Mis, nagu Wall Street'ki, läks ühel päeval pauguga lõhki. Ent nüüd taastub kiiresti, sest peamine, ehk teadmised, kompetents, võime raha teenida on alles. Umbes nii, et kuningalt võeti vahepeal riided ja kuningriik käest, oli vahepeal porgandpaljas, ent nüüd on aluspüksid juba jalga saanud ning julgeb väljuda onnist, kuhu ta vahepeal oli pagendatud, ning teeb jõupingutusi, et oma õigusi taastada.

Eesti ja Läti on pigem nagu New Yorgi või Londoni äärelinnad, mis olid selles subprime kriisis nende halbade laenude saajad. Kes esialgu ei saanudki üldse aru, mis mäng käib. Ent mille areng oli puhtalt nendele nn halbadele laenudele üles ehitatud. Ja nüüd on need halvad laenud kui noaga ära lõigatud. Teadmata ajaks, ilmselt paljudeks aastateks, kui mitte aastakümneteks. Mis tähendab praeguses olukorras sisuliselt vabalangust kuni ajani, mil need laenud on tagasi makstud. Või, ütleme, suur osa nendest. Mis on suur pauk, sest teadmisi ja kompetentsi tegelikult Eestis ega Lätis pole. Raha pumpasid sisse Skandinaavia pangad, mis omavahel konkureerisid, ja vahendasid sellesama Islandi ning Wall Streeti kapitali. Umbes nii nagu Islandi pangad pumpasid raha Briti ja USA äärelinnadesse, kus terved kvartalid nüüd tühjalt seisavad. Eesti jal Läti on nagu sulaspoisid, kellele vahepeal anti selga kuninga riided ning lasti isegi kuningat mängida, pidulauas istuda, veinikest rüübata, kuivõrd kuningas ise oli hakanud arvama, et on jumal. Ent nüüd, kui kuningas on pilvedest taas maa peale prantsatanud, tahab ta oma riideid uuesti tagasi. Ja sulaspoiss saab tagasi oma vanad rõivad, ning peab kolima tagasi oma sauna ja leppima oma kördileemega. Või umbes nii.

Nüüd on paha lugu see, et see sulaspoiss, või õigemini selle vaese sulase esindaja Andrus Ansip on hakanud arvama, et tema on ikka jätkuvalt kuningas. Kuigi kuninga riided on juba seljast võetud, taob Ansip ikka käega vastu rindu ja kinnitab, et on kuningas. Olles sellega muutumas üldiseks naerualuseks. Poissa tolaltaan, nagu soomlased ütlevad. Ja riskides sellega, et kui kohe midagi ette ei võta, siis jääb vastu talve päris nälga.

Kui laiemalt vaadata, ja tiba soojemates toonides lõpetada, võib praegust ajajärku pidada kapitalismi lõpuks. Aeg on ses mõttes huvitav. Eesti rahvas koges omal nahal sotsialismi lõppu, ja nüüd siis ka kapitalismi lõppu. Psühholoogiliselt peaks seega eestlane olema selliseks "lõpuks" valmis. Vähemalt jälle kogemuse võrra rikkam.