Parbuse ja Sepa kõnelused lekitas prokurör Kadri Väling

Väljavõte kogumikust "Eesti prokurörid".

Ja pole ime. Kadri on tohutu klatšimoor. Kui temaga veel koos ja ühes kabinetis töötasin, aastatel 2000-2002 siis, kui Tallinna prokuratuuris abiprokuröriks olin, siis mul kõrvad huugasid tema klatšijuttudest. Kadri muudkui rääkis ja rääkis, kuidas kõik kohtunikud on lollid ja prokurörid muudkui peavad neile puust ja punaseks selgeks tegema, kuidas peab otsust tegema, sest kohtunikud, kellest võib targaks pidada ehk vaid Märt Tomingat, kuna ta oli kunagi prokurör, on lollid kui lauajalad. Eriti lollid olid Kadri kinnitusel Aime Ivanson, Katrin Puhkason, Valeri Lõõnik ja Alari Möldre, kes käis prokuöridele närvi sellega, et armastas kohtuistungite ajal süüaluste peale suure häälega karjuda.

Minule Alari meeldis, ta oli tore ja viisakas, kutsus mind ükskord isegi oma kabinetti kohvi jooma, aga selle vastu ma vaielda ei saanud, et mõned kohtunikud olid, nagu Kadri kinnitas, tõepoolest pisut rumalad. Eriti Aime Ivanson ja Eha Popova. Ja ega Helve Särgavagi mingi vaimuhiiglane olnud, mõtlesin sageli, et tema õige koht oleks turul kurgileti taga.

Ja nüüd, kus ma lugesin lehest, et lekkinud on Parbuse ja Sepa kõnelused, tabas mind rõõmus äratundmine, kui tšekkasin välja, et Jüri Vilmsi sihtkapitali asja uurib ja süüdistab mu oma vana armas kolleeg Kadri. Klatši-Kadri, kui soovite. Ei imesta üldse, et lindid lekkisid. Sest eks see, kes armastab klatšida, ei suuda kuidagi, tee või tina, hoiduda selle klatši levitamisest. See on selline omamoodi haigus, millest ei saa lahti. Selle haiguse nimi on klatšimoorindus. Ja tegelikult põevad seda haigust pea kõik naisprokurörid. Sest kui mina seal tööl olin, siis oli pea iga töötunni järel tunniajane klatšipaus, mille kestel joodi kellegi kabinetis mõnusasti kohvi ja võeti läbi kõik kohtunikud ja advokaadid. Kellel kõige ilusam pepu jne.

Riigiprokuratuur võib siin ju nüüd kätega vehkida ja kinnitada, et ei tea, kes ja mis, aga kulla Norman, me (ja te) ju teate, et tegelikult lekkis inff ikkagi proksi majast. Ja just nendesamade klatšilembeste prokuröride suust, kellega mina kaks aastat koos töötasin.

Miks prokurörid klatšivad? Ütlen ausalt - töö on surmigav. Ja täiesti tänamatu. Üks negatiivsus kogu aeg. Ei midagi loovat. Mõned leevendavad hingepiinu luuletamisega, teised teevad oma elu huvitavamaks klatšimisega.

Kuidas inff lekkis? Artikli autor Vedleri Sull ei ütle, aga kust mujalt kui proksist ta tuli. Kadri ei suutnud suud pidada ja nii ta läks. Eeluurimise materjalid lehes. Nii ta läheb, kui prokurörideks on saunatädid.

Üks prokuröriks saamise eeldusi on, et inimesel oleks kõrged kõlbelised omadused. Kogu lugupidamise juures Riigiprokuratuuri suhtes - te vist ei ole endale selgeks teinud, härrased-endised kolleegid, mida täpselt need kõrged kõlbelised omadused tähendavad? Või arvate, et klatšihimu on üks neist?

Sellisel juhul võiks KÕIKIDE krimasjade materjalid avalikud olla. Ja prokurörid võiks esineda talk show'des, kus arutatakse üksipulgi läbi kõikide krimasjade eeluurimise materjalid. Persse see süütuse presumptsioon! Prokurörid võiks korraldada rahvaküsitlusi, kas keegi on süüdi või mitte, ning nõuda karistusi populaarse arvamuse põhjal. Oleks ju igati huvitavam kui oodata mingit jama kohtuistungit, mis võidakse pealegi kuulutada kinniseks nagu Reiljani-Villu oma.

Juba praegu võiks ära otsustada, kas Parbus ja Sepp on süüdi või mitte. Mida siin enam arutada? Ekspress avaldas kõnelused ära, eks ju, nüüd veel intekas Kadri Välinguga, kus ta ütleb, et kõik on selge, ja siis võikski asja kokku võtta. Parbus ja Sepp - süüdi.

Milleks neid lolle kohtunikke koormata, ma ei saa aru. Ekspressi-Sull ja Klatši-Kadri oskavad kamba peale otsuse kokku kirjutada küll.