Mõned illustreerivad kujutised kirjasõna arengust: käsitsi kirjutatud raamat (vasakul, zindamagazine.com veebist), trükitud raamatud raamatupoe letil (wikipediast) ja valik raamatuid veebis (all, blog.tr.ee kodukalt).
Teabemajanduse üheks suuremaks revolutsiooniks peetakse trükikunsti kasutuselevõttu, mis võimaldas hakata raamatuid paljundama massitiraažides ja mis viis kirjasõna, ja sellega koos ka informatsiooni massidesse. Enne seda oli raamat, ehk info vaid üksikute privileeg, sest raamatuid paljundati käsitsi, ja sedagi, Euroopa aladel siis, peamiselt ladina keeles (kuna raamatuid ümber kirjutavad kristlikud mungad valdasid seda keelt). Mis hoidis raamatud, info, ja sellega seotud võimu vaid väikse ringi käes ja pärssis väiksemate kultuuride arengut. Ja see, ümberkirjutamise ajajärk kestis ikka päris pikalt, ikka mitu tuhat aastat. Trükikunst seevastu, mis 15. sajandil Euroopasse jõudis, võimaldas raamatuid paljundada paljudes eri keeltes. Mis tõi endaga kaasa paljude väiksemate keelte ja kultuuride, näiteks eesti kultuuri ärkamise. Koguni eesti rahvuse ärkamise. Sest, mis seal salata, on kirjasõna ja raamat üks rahvusliku kultuuri olulisemaid kandjaid. Omakeelne kirjasõna võimaldas eesti rahval end teadvustada, organiseeruda, ning võtta lõpuks võim võõraste valitsejate käest.
Ent raamat, ja üldse igasugune muu trükitud värk seadis taas omad piirid. Sest trükkimine on kallis. Selleks tuleb võtta maha hulga metsa, et valmistada paberit, lisaks tuleb seda metsa töödelda, ja näha kurja vaeva, ehitada valmis keerukad masinad, mis omakorda maksab. Ning trükkimine ise, kus siis kasutatakse kalleid värve, ning keerukaid trükiseadmeid, mis samuti maksavad. Ja keegi peab veel raamatu, või siis selle õhema vormi, ajalehe valmis trükkima, neile inimestele tuleb palka maksta. Mis on kokkuvõttes üks paganama aega, vaeva, energiat ja kokkuvõttes raha nõudev protsess. Mille peab keegi, enamasti lugeja kinni maksma. Võib niisiis öelda, et raamat ja ajaleht jõudis küll massidesse, ent mitte igaüheni oma täies hiilguses. Või ütleme siis nii, et igasugune kirjasõna ei jõudnud igaüheni, paljusid ajalehti tellida ja endale suure raamatukogu soetada suutsid vaid vähesed väljavalitud, enamasti jõukad inimesed. Ja kuigi raamatukogud olid kõigile avatud (ent kellel on siis aega seal oma päevi veeta, eksole) , võib laias laastus väita, et olla igakülgselt haritud ja informeeritud oli vaid jõukamate inimeste privileeg, kes siis konverteerisid selle info oma võimu. Sest, nagu öeldakse, info on võim.
Ent praegu, seoses interneti levikuga on kirjasõnale avanenud täiesti uus, ja ütleks, et taas revolutsiooniline ajajärk. Kus siis, esimest korda inimkonna ajaloos on võimalik igaühel pääseda ligi praktiliselt igasugusele kirjasõnale, igasugusele infole. Oma kodust. Mida võib võrrelda ajaga, kui raamatuid hakati massiliselt paljundama, ehk trükkima.
Uue ajastu ühed kõige iseloomulikumad sünnitised on blogid, ehk veebipäevikud. Mis siis on kõik raamatud, kui lubate. Ja mis tähendab, et igaühel pole mitte ainult võimalus pääseda ligi igasugusele kirjasõnale, vaid igaühel on võimalik endal kirjasõna massiliselt levitada. Mis on samuti täiesti uus asi inimkonna ajaloos. Sest, meenutagem, et seni on kirjasõna massitiraažis paljundamine olnud väheste väljavalitute privileeg. Ja praeguse arengu tulemused ei lase end kaua oodata: senised priviligeeritud seisuses asutused, mida kutsutakse ka kirjastusteks, juba kiunuvad. Et raamatuid ei osteta enam, et ajalehti enam ei loeta. Aga loomulikult! See on ju normaalne! Pärast trükikunsti kasutuselevõttu ei loetud ju samuti enam endise hoolega käsitsi ümber kirjutatud tekste. Ma pole ilmselt väga ülekohtune (ma mõtlen siin raamatu- ja ajalehekirjastajaid), kui ütlen, et need käsitsi ümber kirjutatud tekstid rändasid muuseumidesse. Ja isegi kui kirjastajad lasevad raamatu hinna alla - näiteks Eesti Päevaleht annab väärtkirjandust välja lausa poolmuidu, 60 krooni raamat - ei osteta neid raamatuid enam endise hooga. Sest kirjasõna on tasuta saadaval internetis. Kes siis ikka puid metsa viib?! Ja kuigi võrreldes käsitsi kirjutatutega on raamatud oma formaadilt ja mahult märksa pisemad, kui, ütleme, 1000 aastat tagasi, võtavad nad ikka omajagu ruumi. Ja isegi, kui mõned õpetlased, nagu Umberto Eco võtavad sõna raamatute kaitseks, kõlab see praegusel ajal samamoodi, nagu kõlanuks käsitsi ümber kirjutatud raamatute kiitmine pool aastatuhandet tagasi. Kindlasti oli ka käsitsi ümberkirjutamisel oma voorusi, näiteks said teatud inimesed harjutada oma käekirja peensusteni (praegu, mis seal salata, on käsitsi kirjutamine täiesti hukka läinud!!!), nii nagu on voorusi trükitud kirjasõnal (raamat ei hävine, nagu kirjutas Eco, ent ka sellele vaidleksin ma vastu: ta hävineb, ja kuidas veel!!! Ligi 1000 aastat elasid eurooplased eemal vana Kreeka ja Rooma kultuuripärandist). Ent, nagu ma juba ütlesin, mitte miski varem pole võimaldanud sedavõrd lihtsat juurdepääsu kirjasõnale. Ja selle vastu võitlemine on nagu kevadise suurvee ajal mõne jõe voolu peatamine. Sa võid selle küll ühest kohast sulgeda, aga vesi leiab omale ikka kusagilt mujalt tee välja. Nii on see ka interneti ja informatsiooniga.
Ent, sõbrad, see kirjastuste paanika on vaid jäämäe veepealne osa. Nii nagu ei piirdunud trükikunsti kasutuselevõtu tagajärjed kirjaoskajate munkade rolli vähenemisega. Kui trükikunst tõi endaga kaasa tervete rahvaste ärkamise, ja seoses sellega impeeriumide lagunemise, siis võib vaid oletada, millise surve alla seab interneti kaudu leviv info olemasolevad riigid ja riigikesed. Millest enamik koosneb endiselt paljudest väiksematest rahvusgruppidest, kellel avaneb nüüd unikaalne võimalus samuti ärgata, ja organiseeruda, ning tulla võimule. Eesti puhul tähendaks see seda, et Euroopa Liidu sees, kui selline liit muidugi üldse püsima jääb, tekivad praeguse Eesti asemel väiksemad riigikesed nagu Saaremaa, Virumaa, Võrumaa jne, kus siis võetakse kasutusele oma keel, mida rahvas on küll aastasadu rääkinud, ent mis pole saanud laiemalt kirja- ja riigikeele staatust. Armastatakse küll öelda, et interneti levik viib, vastupidi, väiksemate kultuuride hääbumiseni, ent kas trükikunsti levik midagi sellist põhjustas. Kuigi oleks võinud väita, et trükikunst viib ladina keele üle maailma, juhtus hoopis vastupidine: see keel ise marginaliseerus. Eestis ilmuvad raamatud mitte ladina, vaid eesti keeles. Ja on ainult aja küsimus, mil, nüüd juba uutes oludes, hakkab levima saare- ja võrukeelne kirjasõna. Kui vastavas keeles ilmuvaid blogisid juba pole loodud. Ja kui arvestada, et veel 300, või isegi 200, või isegi 100 aastat tagasi poleks keegi osanud arvata, et kunagi tekib selline moodustis nagu Eesti Vabariik, võib ainult aimata, mis saab praegusest Eestist, näiteks 100 aasta pärast. Kas siis Eestit ja eesti keelt, kui samuti administratiivselt peale surutud moodustist üldse enam eksisteerib? Või on selle asemel 15+ väikest riigikest, milles igaühes räägitakse oma keelt?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar