Ilves hakkab pikapeale presidendiks saama

Väljavõte Postimehe veebist.

Tea kas president Ilvest on mõjutanud alkoholist loobumine ja muud tervislikud eluviisid või mis, aga tundub, et ta hakkab lõpuks ometi presidendiks saama.

Ilves alustas sealt, kust Meri lõpetas: päevapoliitikast pimestatuna, omamata laiemat visiooni. Tunnistagem ausalt, oma karjääri viimastel aastatel kapseldus Meri oma Armuneeme compound'i, kuulda oli vaid sellest, kuidas ta kutsus sinna igasugu võõrapäraste nimedega tegelasi välismaalt, ent oma rahva jaoks jäi ta üha kaugemaks. Ja sealt alustas ka Ilves oma karjääri: tema Ärma talust, noobli nimega Erma Park'ist sai rahvusliku tõusiklikkuse etalon. Ilves oli demonstratiivselt rahvast kaugel, justkui rikas Kanada onu, kes oli üle mitmekümne aasta tulnud tutvuma oma kauge kodumaaga.

Muutust Ilvese suhtumises võis märgata pärast seda, kui tema õigusnõunikuks sai Ülle Madise, üks targemaid naisi Eestis. Alates sellest ajast on Ilvese suhtumises toimunud pööre, mis väljendus hiljuti otsustavas vastuseisus Riigikogus heakskiidu saanud nn pronksiöö seadusele, millega oleks laps koos pesuveega peldikupotist alla lastud, kui piltlikult väljenduda.

Meri oli sõja-aja laps. Ja eks see mõjutas ka tema olemust, lisas tema suhtumisse paraja annuse irooniat ja küünilisust. Ilves on hipi-põlvkonna kasvandik. Ta on teinud ülikoolis kanepit ja flirtinud kommunistlike vaadetega. Obama põlvkonna mees. Tema suhtumine ellu peaks olema vabam ja siiram. Idealistlikum.

Ma arvan, et tegelikult on Ilves idealist. Muidu poleks temast saanud Raadio Vaba Euroopa toimetajat. Temast poleks saanud Eesti välisministrit. Eurosaadikut. Ega ka presidenti.