Inno soovitus Merlele, mida võtta kaasa Annest ja Stiilist

Väljavõte Merle Liivaku blogist.

Merle Liivak küsib oma blogis, mida võtta kaasa ajakirjadest Anne ja Stiil. Ma olen lugenud neid ajakirju vahelduva eduga, ja ausalt öelda, ega sealt midagi üle võtta pole, peale mõne ajakirjaniku, kes aga, nagu aru saan, nagunii üle tulevad. Küll aga võiks üles otsida selle väliseesti koduperenaise, kes vahepeal Tallinnas lastele inglise keelt õpetas (ja ühe rokkstaariga koos elas), siis aga kuskilt välismaalt mehe leidis ja välismaale tagasi läks. Selle tegelase jutte oleks huvitav lugeda, sest ta kirjutas hästi.

Aga kust tasuks šnitti võtta, on välismaised naistekad, ja muidu ka ajakirjad, näiteks Vanity Fair on väga hästui tehtud. Minu kui meesterahva arvamus on, et lugejat ei tasu alahinnata, eesti naine pole pelgalt kodukaunistuselement.

Aga eks iga ajakiri, ja iga muu asi hakkab pihta tegijatest. Kui tegijad on tasemel, tunnevad oma ala, ja teevad seda, mida nad õigeks peavad (kui on väike nn kiiks juures), siis hakkab see varem või hiljem ka teistele meeldima. Ja seda saadab edu. Kõigile nagunii meeldida ei saa. Ja inimestele meeldivad kiiksuga asjad. Mu meelest oli Eesti naistekate suurim viga, et püüti kõigile meeldida, ja lõpuks ei meeldinud see mitte kellelegi. Kõik nurgad olid maha lihvitud. Puudus fookus, mis on ajakirjandusväljaande jaoks oluline.