Reformierakond ja IRL - vanainimeste mõrtsukad

On üks uue aja nähtus, millele mitte ükski arvamusliider ei ole söandanud tähelepanu juhtida. Nimelt: Eesti Vabariigis on hakatud massiliselt üksikutes metsataludes elavaid vanureid tapma. Alles löödi maha kaks Jõgevamaal elavat vanamemme ja nüüd siis, nagu laupäevase Postimehe krimirubriigis tagasihoidlikult ära märgitakse, ka üks Lääne-Virumaal Rakke vallas elanud vanamees. Nimega Valter, kui kedagi huvitab. 85-aastane. Minu isast kolm aastat vanem.

Sellest, miks see niimoodi läinud on, miks iga nädal toob uue või uued, varsti küllap juba kümned mõrvatud vanamehed ja - naised, meie vanaemad ja vanaisad, isad ja emad, kelle me oleme unustanud, sest meil on kiire, oi kui kiire omaendagi murede, laenude ja liisingute ja muude poomisnööride kaelast kaugemale nihutamisega, pole räägitud. Ei ole sest olnud juttu pastorlikult oma lugejaid riigitruudusele manitseva Postimehe arvamusartiklites ja juhtkirjades, ega ka elitaarses Päevalehes, mis võdistab elu koledusi nähes õlgu kui elukauge aadlipiiga. Ainult kirutud Õhtuleht on vanainimeste massitapule tähelepanu juhtinud. Tõsi, vaid sensatsioonilises stiilis, et näe, jälle üks penskar löödi maha, sisulist arutelu pole olnud.

Nende vanainimeste elude vägivaldse lõpuni viivad Reformierakonna ja IRL-i poliitika verised jalajäljed. Nemad, Reformierandlastest ja IRL- lastest riigikogulased vastutavad täiskoosseisus selle eest, kus meie riik on praegu. Öelgem see siis välja: oleme jõudnud aega, kus üksikus metsatalus elav vanainimene peab arvestama vägivaldse surmaga, sest Reformierakonna ja IRL-i (olgu, osaliselt ka sotside) juhtimisel on riigis tekitatud olukord, kus vanade ja väetite inimeste elud pole punast krossigi väärt.

Need uue aja mõrtsukad sünnitas Reformierakonna ja IRL-i "parempoolne" majanduspoliitika, mille tippsaavutuseks võib pidada uut tööseadust, mis võimaldab ebavajalikuks osutunud või lihtsalt oma õigusi nõudnud töötajale sms- i teel jalaga perse anda. Talumatu julmus, kas pole?

Inimesel, kes tunneb, et tema suhtes on oldud talumatult julm, pole raske olla talumatult julm teiste inimeste vastu. Tekib selline omalaadne vihkamise ahel, kus kõik on üksteise vastu talumatult julmad. Mehed peksavad naisi, noored tapavad vanu. Enamusel pole kirjutamisandi, et oma valu sõnades välja elada nagu lugupeetud aja- ja muidukirjanikel, ja siis lähevad käiku käed ja jalad. Oma valu tehakse selgeks käte ja jalgadega.

Kuritegelik on sellest mitte kirjutada. Kuritegelik on jätta need valusad uudised Uuest Eestist ajalehtede krimirubriikidesse. Kuritegelik on vaikida, kui rahvas kisendab.

Südametunnistus koputab, kas te ei kuule ajakirjanikud? Kas te ei kuule, kirjanikud? Südametunnistus ütleb, et oleme jõudnud põrgukatlasse, mille kulpi liigutavad tänased võimukandjad ja kust me saame end vaid ise välja aidata.

Neid vanainimesi, kes Reformierakonna ja IRL-i rõõmuks (vähem pensionäre, vähem kulusid!) maha löödi, ei too enam miski tagasi. Aga olgu nende elu hale lõpp igaveseks meeldetuletuseks, mis võib juhtuda, kui riigi majanduspoliitika on ülbe ja pillav ning tema valitsejad ise ahned, albid ja ükskõiksed.

Keit Pentusel ei ole põhjust naeratada. Parem tõmmaku endale kott pähe. Ja ka te kõik ülejäänud reformikad ja irl-lased - TÕMMAKE ENDALE KOTT PÄHE. Teie aeg ja teie tõekspidamised ei tohi enam kunagi tagasi tulla.