Reformierakonna hukk. Kapten, vesi on tekil!

Reformierakondlane nagu Iiah (kujutisel vasakul), stellapower.net veebist.

Reformierakonda võib juba tükimat aega võrrelda tühja meepurgi ja õhupallinartsuga, mille Puhh ja Notsu Iiahile sünnipäevaks kinkisid. Alguses olid muidugi täis meepurk ja ilus suur õhupall, aga tee peal juhtus nii mõndagi, Puhhil läks kõht tühjaks ja Notsu kukkus õhupallile peale, nõnda et see pauguga lõhki läks, ning lõpuks anti Iiahile üle ikkagi vaid tühi purk ja tühi pall. Sedasama energiast tühja purki ja tühja palli pakub Reformierakond nüüd, enne sügisesi kohaliku omavalitsuse valimisi valijatele.

Jutt "värskest energiast" kõlab õõnsalt, sest värsket energiat Reformierakonnale ei ole, ei ole enam isegi vana energiat - see sai ära raisatud venelaste püha pronkssõduri kangutamise, majanduskriisi tulihingelise eitamise ja inimeste põhiõigusi piirava seaduseelnõu ettevalmistamisega. Jürgen Ligi energia kadus Kalle Muuli "nahhui" saatmisega, Keit Pentusel ja Rain Rosimannusel oma peretülide meeleheitliku varjamisega (et see mingil juhul enne valimisi välja ei tuleks) ja Laine Jänesel kultuuriinimeste kiusamisega ja Laulupeo dirigendipuldis, kuhu ta end väevõimuga surus. Teistel, vähematel reformikatel on raske vaadata, kuidas nende erakonna laev tasa, ent vääramatult merepõhja vajub, aga nad ei saa ka sinna midagi parata. Ei aita ka uued liikmed, sest neid on vähe. Reformierakonnale ei joosta enam tormi ja need, kes sinna lähevad, kõik need anastassiakenderid ja valdorandpered on nagu luiged laevahuku kohal. Ilusad, aga haletsemisväärsed.

Reformierakonna saatus on kirjutatud Keit Pentuse ilmetusse, tuhmi näkku, tema elututesse silmadesse, osavõtmatusse olekusse. Ta räägib lasteaedadest, kärpimisest, paremast Tallinnast, aga tema jutus ei ole usku. Ta ütleb, et tahab midagi teha, aga selle tahtmise taga ei ole jõudu. Sestap kõlab kõik, mis ta ütleb, õõnsalt. Tema sõnad on nagu mahamaetud sõnad. Preili Pentus on väsinud. Temasse ei usu isegi mitte Rain Rosimannus. Nõnda, nagu on väsinud ka Reformierakond. Temasse ei usu isegi need, kes jagavad ta maailmavaadet - liberaalid.

Mina olen liberaal, hindan vabadust üle kõige, ja ma valisin kunagi Reformierakonda. Laine Jänest, kui olla täpne. Ja mulle tasus Reformierakond sellega, et keelas mul Tartu linnas kohviku tegemise. Pidin panema müüki oma vanaisa ehitatud maja. Erakond, mis eksib omaenda kõige pühamate põhimõtete vastu, milleks on vaba ettevõtlus ja alustavate ettevõtjate toetamine, ei purjeta kunagi pikalt.

Iiah leidis muide tühjale meepurgile ja õhupallinartsule rakenduse. Ta muudkui aga tõstis oma pallinartsu kord purgist välja, kord pistis selle jälle sinna sisse tagasi, nagu kirjutab A.A. Milne. Ehk leidub rakendust ka reformierakondlastele. Kõige enam on see hukkuv erakond aga hoiatuseks teistele: uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile.

Tänase päeva reformierakondlane ongi nagu Iiah ehk ingliskeeli Eeyore, kes solgutab abitu näoga tühjas meepurgis õhupallinartsu.