Väljavõtteid Kalev Rebase päevikust, VI

Kl 2100, kodus oma pimedas toas.

Mirjam pole ikka mingit teadet saatnud. Kirjutan natuke juurde ja ümber... Sitt tuju on. Täna päeval sai mulle täielikult selgeks millise närvivapustuse äärel ma kõigun. Ilmselt selle pärast ma kirjutangi. Mul ei ole raske kirjutada, hea tunne on. See aitab mõtteid koguda. Läksin välja Alaniga kokku saama.

Öösel 3:53 (kolmapäev)

Ma ärkasin üles, ei saanud magada. Mõtted lendasid peas. Eelkõige Mirjamist. Milles ma süüdi olen? Kas selles, et ma teda nii palavalt armastan? „Ma ei saa hingata, Kalev. Mul on vabadust vaja.“ – palus ta pisarsilmil pühapäeva õhtul. Ning samas ka seda, et ma esmaspäeva hommikul lennujaama tuleks. Uhh... Kui hea on kirjutada. On kohe nagu millestki kinni võtta.

Enne...

Palusin emalt 100 kr bensiiniraha. See oli ta viimane raha, lubasin talle kohe tagasi tuua. Arvestasin, et saan Alanilt nt tagasi laenata. Nats häbi oli aga midaiganes...

Homme-ülehomme tuleb niikuinii 23 000 firmast BBB ja 6 000 kr firmast AAA, pluss käibemaks. See on minu raha. Muidugi pean ka oma tööajatele palka maksma, aga midagi jääb ikka üle...

Raha pärast ma ei muretse enam ammu. Õigemini alates eelmisest sügisest. Siis elasime Janiga koos südalinnas, kallis sauna ja kaminaga korteris. Põletasime elu ja tõmbasime endale kokaiini ninna. Mina tegin varastatud läpakatega äri ja programmeerisin. Koos ajasime „metsa -ja narkoäri“. Jan on pohuist, nagu ma juba enne mainisin. Ta jalutab kesklinnas südamerahuga ringi, 60 g kokaiini taskus – see on 60 000 kr ja garanteeritud trellid päris pikaks ajaks. Tema viga ja anne oli (/on) olla süüdimatu. Ta lihtsalt ei suutnud vastutada. Ma ei usu, et ta minule, Kiurile, Kilule, Matile, Aleksile ja paljudele teistele võiks niimoodi munni panna nagu ta seda tegi, kui ta isa ja perekond oleksid normaalsed.

Ta on mind kõvasti petnud. Minule on ta üle 60 000 kr võlgu – arvestamata väiksemaid võlgasid, mis tekkisid eelmine sügis. Pool sellest rahast on Henry oma. Kes mult siiamaani seda tagasi tahab saada. Õigemini küll Janilt läbi minu. Ta on normaalne inimene. Kiurile (mu parimale sõbrale) 300 000. Mati ootab siiamaani oma suvilat tagasi, mis kunagi „Jani äride“ alla sai panti pandud.

Mina ja Kiur oleme väga vaesetest peredest. Jani isa on relvaärikas, endine miilits ja kaitseministeeriumi nõunik. Kulisside taga tõenäoliselt võimukas mees – sõidab Jeepi või punnsilma mersuga. Neil on maja Veskimöldres, kus isa ei ela, sest on emaga tülis vms. Täpselt ei tea. Jan ei räägi kunagi oma perekonnast. Ta üldse räägib väha ja rohkem kuulab. Tegelikult on ta mastaapsema mõtlemisega inimene kui mina ja tõenäolisemalt ka reaalsema. Igatahes, see võlg mind ammu enam ei koti. Muidugi põhimõtte ja Henry pärast pean ma selle kindasti kunagi välja nõudma, kuid ma ei looda selle peale ega arvesta sellega. „Easy come, easy go“ teenisin selle raha 2 varastatud serveri vahendamisega niikuinii. Mul oligi ristseid vaja – ise oli loll. Aga üleeelmine sügis ja talv põdesin ma seda rängalt.

Sellel, et ma temaga eriti ei suhtle on palju lihtsam põhjus. Eelmine talv tegi ta mulle kõvasti haiget. Järjekordne rahamahhinatsioon, kurat teab kuidas ta selle mult jälle välja pettis. Mäletan, et oli mingi teema Raska ja minu kokaiiniga. Aga tulemus oli see, et minu polnud raha oma perele jõulukinke osta, tema ema aga sai kalli lõhna ja isa samuti mingi asja. Mõtetu teema... Kas on? Ja ta vaatas mulle silma sisse ja faking valetas... Järjekordselt. Siis tegin selle otsuse. Ma ei rääkinud temaga pool aastat. Tean Jani, kui sa temaga 2 h koos oled, siis ei suuda tema peale enam kuri olla. Mitte, et ta mingi hirmus kloun oleks (juua täis või savuuimas Jan on muide naljakamaid asju maailmas), vaid lihtsalt sellepärast, et ma tunnen teda. Ta on niivõrd hea inimene, et annab kasvõi püksid jalast ära teistele. Kuidas sa saad sellise inimese peale kuri olla. Ta ainult vaatab sulle oma siniste silmadega otsa ja võtab kogu süü omaks. Kõik oma võlad on ta selle pärast saanud – kuradi idioot. Sellepärast istub Kiur juba 2 aastat oma noore naisega kodus ja ei käi pidudel... Raha ei ole.

Jan teab seda ise väga hästi. Ta teab, et ma olen hea inimene. Ta on hea inimestetundja. Küllap ta on kahetsenud, et minusuguse sõbra kaotas. Aga võibolla mitte. Mina olen samuti oma lolluses palju häid sõpru kaotanud, ja pole selle üle sittagi eriti mõelnud.