Veel üks artikkel Inno lauasahtlist: Miks ma peksin moslemit

Ja kasnäe, leidsin veel ühe artikli lauasahtlist, mis on ehk samuti täna aktuaalne. Kirjutasin selle vastulausena ühele Tiit Pruuli artiklile, mis ilmus Äripäevas 2006. aasta 22. veebruaril. Äripäev seda millegipärast ei avaldanud. Aga siin see on:

Miks ma peksin moslemit

Viimasel ajal on ajakirjanduses aktiivselt sõna võtnud reisisellid, kes on maailmas ringi tiirutanud, sinimustvalget lippu siin ja seal lehvitanud ja ma ei kahtle nende kogemuses, kui nad räägivad lahtise taeva all magamisest või lõkke süütamisest kesk paduvihma. Probleem võib tekkida siis, kui rännumehed hakkavad oma põgusa kogemuse põhjal tegema suuremaid üldistusi. Üks viimastest säärastest kirjutistest ilmus Äripäevas, kus maailmarändur Tiit Pruuli võtab oma kogemusele tuginedes sõna islami maailma teemal.

Pruuli lähtub kõigile Läänemaailma kasvandikele lasteaias, kodus ja koolis selgeks õpetatud kristlikust loogikast, et „kultuuriruumi erinevusi tuleb mõista“. See tähendab lihtsustatult põhimõtet, et kui sulle tänaval keegi vastu tulles vastu üht põske lajatab, siis vabanda, ja keera teine põsk ette. Nagu Jeesus Kristus, kes suri, nagu ka paljud tema kaasvõitlejad märtrina ristil ja on eeskujuks olnud mitmetele inimpõlvedele.

Kuivõrd Pruuli lahkab oma kirjutises muu hulgas minu personaalküsimust, siis tahaks nüüd, Pruulit tsiteerides „inimliku kirega kirjeldada oma läbielamisi“. Ja seda ausalt, midagi ilustamata. Nimelt õnnestus mul veel nõuka aja lõpus veeta kaks aastat sunnitööasutuses nimega nõukogude armee. Ja lisaks õnnestus veeta see aeg Moskvas ehitusväeosas, kus oli umbes viis protsenti „valgeid“. Ülejäänud olid sõjaväelises kõnepruugis tšurkad, täpsemalt kasahhid, usbekid, tadžikid ja kirgiisid. Ehtsad mägede pojad. Nii veetsin siis kaks aastat ühes roodus ligi 100-ruutmeetrises kasarmus koos sajakonna usbekiga. Peale nende veel mõned eestlased, ukrainlased, venelased ja üks grusiin.

Pean tunnistama, et algul tundusid usbekid täitsa sõbralikud sellid. Naeratasid meeldivalt, rääkisid oma suurtest suguvõsadest ja kodustest kommetest. Kõik oli tore ja huvitav. Üks levinumaid küsimusi, mida nad üksteiselt küsisid, oli: „Išaka jebal?“ Kõige kõvemad mehed olid need, kes olid seda teinud. Ja enamik olid ka teinud. See oli nende jaoks meheks saamise test. Kui olid, olid mees. Kui ei, vaadati sind hoopis teise pilguga.

Loomulikult olin ma ise usbekkidele eksootiline. Lisaks sellele, et ma polnud sokku proovinud, olid mul prillid ja lugesin palju. Tundus, et nemad nägid sõjaväes esimest korda nii prille kui ka näiteks televiisorit. Õpetasin, mismoodi telekat kasutada, ja nii sai nende üheks meelistegevuseks pildikasti sisse ja välja lülitamine. Nad ei saanud aru, mis on valgetel omavahel nii palju jutustada, sest ise nad tavatsesid rohkem vehkida käte ja jalgadega. Tihti pärisid nad minu käest, millest lehed kirjutavad. Samuti küsisid nad, kas minu kodumaal sokkusid on. Nad varastasid ära kõik eestlaste heledapäiste pruutide fotod. Samuti pandi pihta hambaharjad, millega mägedepojad oma saapad kojuminekuks läikima lõid. Vene sõjaväes käimine oli nende jaoks auasi. Seda mõistsid väeosa venelastest komandörid, kes juhtisid korduvalt tähelepanu kultuuriruumi erinevuste mõistmisele. Tõsi, aeg-ajalt ilmus Volgaga kohale mõne mägedepoja sugulane, kes komandöride kabinetis seda „mõistmist“ erisuguste andidega kinnistas.

Lähtuvalt oma kasvatusest püüdsin usbekke aidata ja mõista nii palju kui suutsin. Keerasin piltlikult öeldes teise põse ette kui üks siniseks löödi. Vastutasuks panid nad mind pesema vanemate usbekkide sokke, sundisid andma sööklas ära suhkru ja või ning küürima öösiti tualetti. Vastuvaidlemist ei lubatud. Erinevalt venelastest või ukrainlastest, liikusid usbekid karjas. Nende kari oli kõikvõimas, sel olid oma liidrid ja kannupoisid. Ja mida rohkem karja teeniti, seda tugevamaks see muutus.

Kuni ühel päeval sai mõõt täis. Mind oli saadetud hommikul kell viis täitma üht järjekordset lisaülesannet, lumekoristust. Olime kahekesi ühe eesti poisiga. Ja kui olime oma territooriumi puhtaks teinud, ilmus kuskilt nagu nõiaväel üks usbekk ja selgitas, et on veel teine ja kolmas koht. Ühesõnaga, kogu väeosa territoorium. Kui vastu puiklesin, ilmus välja veel kümmekond mägikotkast. Nägin ühel hõlma all kinžalli välkumas. Mulle meenusid juhtumid, kus mõni „bojets“ ootamatult „upal na lestnitse“, otse noa otsa ja lahkus kodumaale tinakirstus. Teadsin, et moslemid nalja ei mõista. Vaatasin ehmunult ringi, nägin vaid oma eestlasest kaaslase päkki välkumas.

Olin sisse piiratud. Sel hetkel suri minus kristlane. Ja ärkas eesti mees, umbes selline, kes käis legendide järgi tuhat aastat tagasi Sigtuna alt naisi toomas. Haarasin lumelabida ja keerutasin. Mägede poisid lendasid loogu. Minu poolest oleks võinud nad toona ka peadest ilma jääda. Andsin veel mõnele tutaka vastu nägu ja lõpuks peksin neid jalaga, sest, olgem ausad, olin neist peajagu pikem ja kehaliselt tugevam. Lõpuks ütlesin välja kõik, mis ma neist arvasin.

Pärast seda vahejuhtumit ootasin karmi kättemaksu, aga seda ei tulnud. Mägipoegade kari oli nagu ära tehtud. Mulle eneselegi üllatuseks mind enam ei tüüdatud. Ja ega mina ka oma nina nende toimetustesse ei toppinud. Aeg-ajalt küll vehiti ähvardavalt mu nina all, aga keegi kätt külge ei pannud. Terves väeosas.

Tunnistan, et olukorda vene kroonus ei saa üks-ühele päris ellu üle kanda. Aga alluda teab kust alguse saanud provokatsioonidele ja kultuurierinevuste tõttu tekkinud agressiivsusele vastata alandliku vabandusega on minu meelest kohatu.