Pegasuse lõpp: kirjanikud võiks omale ise kohviku teha

Väljavõte Päevalehe veebist.

Nõuka ajal hoiti kirjanikke, neid õukonnalaulikuid nagu sitta pilpa peal. Neile ehitati Tallinna südalinna isegi tutikas maja (kõigi mugavustega), pommirünnakus hävinud vanade majade asemele, ja sinna said korterid omale need, kes kõige rohkem võimu perset lakkusid (ok-ok, ridade vahele poetati ka ühte koma teist vaba Eesti eest, eksole): Kross, Beekman, Vetemaa, Viiding, kui vaid mõningaid nimesid nimetada. Siis alumisele korrusele tehti kirjanike raamatupood, kus nende loomingut müüdi. Ning eraldati ruumid kirjanike ajakirja "Looming" jaoks. Ja rajati saal, kus nad said üksteisele oma luuletusi ja jutukesi ette lugeda. Ja kohvik ka, kus nad said kohvi, saiakesi ja napsi ostmas käia. Maja seinale kinnitati Juhan Smuuli bareljeef. Kirjanikud said omale telefonid, auto ostu load ja reisi-tuusikud. Ja sulg muudkui jooksis! Elu oli nagu hernes.

Ent nõuka aja lõpp rikkus kõik ilusa ära meie tublide kirjanikkude jaoks. Ja täna on see maja, see endine kirjandusvabrik nagu karikatuur: raamatupood, mis kirjanikele üle anti, lasti pankrotti minna ja nüüd on seal mingi suveniiri- või kotipood. Samas tegutsenud kirjanike kooperatiiv, kirjastus Kupar on samuti läinud kaduva teed. Siis kohvik Pegasus, mis kunagi oli kultuura-inimeste kokkusaamise koht anti üürile Eesti rikkaimale mehele Rain Lõhmusele, kes sinna omasuguste jaoks linna nooblima luundži sisustas (ja kes siis nüüd on palganud pankrotiga tegelema ühe tankisti- Tarmo Silla, sellesama, kes on igat sorti altkäemaksusid vahendanud ja nüüd ka selle eest kohtu all), kuhu kirjanikud võisid ehk vaid oma honorari saamise päeval nina sisse pista. Ja nagu kuulda, on paljud kirjanikud ka oma elamise selles majas maha parseldanud. Ja end siis suurest õnnest surnuks joonud.

Minumeelest oleks mõistlik see eesti kirjanduse Suure Häbi Maja sootuks maha lammutada, sest see on samavõrra okupatsiooni ja punavõimu sümbol nagu pronkssõdur, ent seda ilmselt keegi tegema ei hakka, lähtuvalt praeguse aja pragmaatilistest kaalutlustest. Selle maja nn musta laega saalis korraldatakse raamatuesitlusi, mis siis tähendab seda, et kirjanikud loevad üksteisele ülimalt steriilses ja puhtas keskkonnas proosat ja luulet, mis kellelegi teisele korda ei lähe peale nende kirjanike endi. Ja selle kohviku võiks kirjanikud siis ju kah endale teha, vähemalt saavad nad seal ise käia. Ei pea enam Kuku klubi keldris konutama. Ma arvan, et Rain Lõhmus sinna sisse mõne kohvimasina ja kraanikausi ikka jättis?!