Kogu maailm, kaasa arvatud väike Eesti elas kaasa, esiteks nn 9/11 terrorirünnakule, ja sellele järgnenud USA sissetungile Afganistani ja Iraaki, ootamata ära rahvusvahelise üldsuse luba ja heakskiitu. USA legaliseeris selle sissetungi, leides omale maailmast liitlasi eri riikide hulgast, nagu Eesti, Albaania, Gruusia ja Mongoolia.
Ja mis huvitav, Eesti läks USAga diilitades samasugusele kokkuleppele, nagu oli tehtud Balti riikide selja taga 1939-1944. aastatel. Kus siis väike hulk riike jagas omavahel teisi riike, kaotades mõned riigid sootuks maamunalt terveteks aastakümneteks. Ja mis tõi kaasa suurel arvul inimohvreid.
Ehk siis, Eesti läks ise kaasa samasuguse diilitamisega, mille tõttu kaotas Eesti riik aastakümneteks iseseisvuse. Sest, tuletame meelde, ka Saksamaa ja Venemaa jaotasid Eesti oma huvisfääride vahel, sest Eesti "kujutas endast ohtu", nii nagu Iraak ja Afganistan.
Aga laskumata sellistesse tagamaadesse, stiilis, kel jõud sel õigus, sest see on nii olnud aastatuhandeid ja jätkub ilmselt veel aastatuhandeid, tahaks vaadata sissetungi Afganistani ja Iraaki hoopis teisest vaatenurgast, nö kultuuri, või väärtuste tasandilt.
USA on riik, või ühiskond, või kultuur, kus hinnatakse sisu enam kui väljanägemist. Olgu selle kinnituseks kasvõi teksakultuur. Kus siis armeest pärit T-särki, ehk alussärki, ja tööliste rõivast, teksapükse kannavad ühtviisi nii kodutud kui miljardärid. Ja seda ilma mingite süümepiinadeta. See on tegelikult suur asi, sest läbi ajaloo on inimesed üldiselt pööranud väga suurt tähelepanu oma välimusele. Ent USAs seda ei tehta, või välimust ei fetišeerita, seda enam aga pööratakse tähelepanu sisule: USAs tegutsevad maailma tunnustatuimad ülikoolid. Haridus ja teadmised on USAs väga hinnatud.
Sama võib öelda ka islamimaailma kohta. Kus siis ei kanna inimesed küll alussärke ega tööpükse, kuid kus inimesed, olenemata seisusest, kannavad ühesuguseid halatte. Umbes nagu vanas Kreekas või Roomas, kus samuti hinnati välisest enam sisu. Ja üldistavalt võib öelda, et edu on saatnud neid kultuure, kus sisu on valitsenud välise üle, ja vastupidi, langenud on need kultuurid, kus väline valitseb sisu üle. Nii on araabia, või siis islami kultuur olnud tuntud oma kõrge arengutaseme poolest, näiteks kogu kaasaja meditsiini põhitõed on pärit araabiast. Samuti kasutame araabia numbreid, arvutus-süsteemi. Araabias koostati täpseimad kaardid, ja araablased talletasid maailma jaoks vana Kreeka ja Rooma kultuuripärandi, mille keskaegne Euroopa tuleriidal ära põletada lasi.
Kui aga nii USA kui islamimaailm tunnustavad võrdselt sisu, ehk jagavad neidsamu väärtusi, kuidas sai juhtuda, et nad omavahel tülli pöörasid?
USA väidab, et Afganistanis baseeruv Taliban, või siis äärmus-islamistliku organisatsiooni Al-Qaeda liikmed kaaperdasid lennukid ja korraldasid New Yorgis maailma kaubanduskeskuse tornide hävitamise. Mis tõi kaasa ligi 5000 inimohvrit. USA väitis, et see oli rünnak vaba ühiskonna pihta (umbes nii nagu Hans Hadniel Luik nimetas tema vastu suunatud aktsioone rünnakuks vaba ajakirjanduse vastu) ja USA kui selle ühiskonna isehakanud lipulaev asus seda ühiskonda kaitsma. Käivitades sõjalise operatsiooni, mis maksab mitu miljardit dollarit päevas (ja on kestnud juba ligi 2500 päeva) ja mille tagajärjel on hukkunud sadu tuhandeid inimesi. Ja mille lõppu ei oska keegi ennustada.
Samas, nagu on välja tulnud, olid Al-Qaeda võitlejad tihedalt seotud USAga, täites USA tellimusi nn külma sõja ajal, kui USA oli vaenujalal NSV Liiduga ja NSV Liit oli alustanud sõjategevust Afganistanis. Ja mis veelgi kummalisem, nüüd juba enam kui 7 aastat kestnud sõjas pole ikka kinni nabitud väidetavat põhisüüdlast, Osama bin Laden'it.
Ehk siis, kui USA on seotud Al-Qaeda'ga, siis kas saab rünnakus New Yorgi tornide pihta süüdistada Afganistani rahvast? Ja kas see rünnak oli ikka USA vastu? Või oli tegemist millegi muuga? Või oli see hoopis hoiatus, et USA, mis seni oli islamivõitlejaid toetades hinnanud sisu enam kui välist, oli kaldunud kõrvale oma tavapäraselt teelt ja hakanud sisu asemel välist eelistama. On ju pilvelõhkujad selged monumendid välimusele. Kus väline hiilgus valitseb sisu üle. Mistõttu võib neid rünnakuid vaadelda kui hoiatust.
Ent USA, mille juhiks oli parasjagu saanud üks vaimne päkapikk, George W. Bush, kelle käes olid kõik tähtsamad sõja-nupud, vajutas neid valimatult nagu laps, kes on mänguasjapoodi sattunud. Päästis valla sõja, või sõjad, mis on viimase aja ühed kulukamad ja ohvriterohkemad. Ja kus on kõvasti hävitatud sisu. Sõda ise on välise manifestatsioon sisu üle.
Viimasel ajal, pärast seda kui USA rahvas valis juhiks taas targa mehe, on sisu hakatud rohkem hindama, ja ka sõjategevust on hakatud koomale tõmbama, ent džinn on pudelist välja lastud. Sisule on tekitatud korvamatut kahju. Ja ma ei pea silmas ainult tsivilisatsiooni hälli, vana sumeri pärandit, mis Iraagi sõja käigus hävitati või laiali tassiti. Ma pean silmas ka olukorda kogu maailmas, näiteks väikses Eestis, kus on harjutud samuti probleeme lahendama toore jõuga. Eesti rahvas on valinud juhiks ühe vaimse päkapiku, väikse George W. Bushi, Andrus Ansipi, kes on suutnud kogu ühiskonna viia konfliktide puhkemiseni, ja ise julgustanud konflikte. Samasugune mees valitseb USA teist liitlast, Gruusiat.
USA sõjategevus andis kogu maailmale selge signaali, et väline on tähtsam kui sisu. Ja andis sellega loa sisu jalge alla tallamisele. Nendesamade väärtuste hävitamiseks, mille eest USA on seisnud. Millega ründas USA oma ideoloogilisi liitlasi kogu maailmas. Ja andis rohelise tule Ansipi-suguste rumalate türannide võimuletulekule kogu maailmas. Kes siis on käivitanud oma väikseid "sõdu terrorismiga" üle kogu maailma. Surunud alla vaba mõtlemist ja taga kiusanud neid, kes julgevad mõtelda.
Kui tuua veel paralleele Eestiga, siis võib näiteks tuua tegelased, kes pürgivad Eestis võimule: Jüri Pihl ja Keit Pentus. Kes on veel rumalamad kui Andrus Ansip. Pihl mõjub sotside juhina lausa karikatuurselt. Aga kes tunneb end praeguses keskkonnas üha mugavamalt. Ja kelle unistus on saada Eesti presidendiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar