Laine Jänesel on uus armuke. Seekord siis venelane, Jevgeni Ossipovi-Žuravljovi, nagu Delfi kirjutab. Ilmselt siis samasuguste ülesannetega nagu Rein Langi "nõunik" Kairi Õun ja Jürgen Ligi "nõunik" Jekaterina "Katja" Ljubobratets. Mul tuleb Katjaga seoses meelde naljakas lugu. Nüüd, kus kommentaare pole, saan teiega suts avameelsem olla :). Nimelt levitanud Katja mingi aeg tagasi kuulujuttu, et meie Innoga oleme endale Tallinnasse munitsipaalkorteri saanud, Edgar Savisaare enda käest. Ma ei tea, kas Katja tõepoolest sellist juttu levitas või mõtles inimene, kes teda selles süüdistas, kuulujutu ise välja, aga mulle tegi see igatahes väga nalja.
Nagu ma olen nüüdseks aru saanud, on poliitika sõda, kus ei kehti ausa mängu reeglid. Kus on väga palju valskust ja valet, silmapetet ehk make believe'i. Üks suuremaid make believe'e, millega on ajupestud terve eesti rahvas, on see, et on olemas mustad ja valged jõud. Reformierakonna tugevaim trump on Andrus Ansipi vana ja lähedane sõprus Postimehe juhi Mart Kadastikuga ning IRL võib alati loota soojadele suhtele Ekspressi omaniku Hans H Luigega, ning tänu sellele on neile kahele mehele kuuluvates meediakanalites õnnestunud levitada müüti, et Reform ja IRL on head ehk valged (ok, võib-olla sotsid ka, kui nad hästi käituvad ja Savisaare punti ei lähe) ning Kesk ja Rahvaliit halvad ehk mustad jõud. Must tähendab omakorda saatanlikku, deemonlikku. Savisaart ennast portreteeritakse kui sarvedega saatanat ja neid inimesi, kes julgevad temaga liituda, teda aidata, kui õnnetuid hingi, kes on nõus maise mammona eest saatanaga lepingu sõlmima ja talle oma hinge müüma. Iseenesest ülimalt loomulikust sammust, poliitilises elus osalemisest on tehtud midagi kohutavat, lausa piibellikult hirmsat ja hoiatavat. Kui pisut liialdada, siis võib arvata, et nn valgete jõudude unistuseks on, et emad ja isad hoiatavad oma lapsi Keskerakonda astumise eest nagu keskaja emad ja isad hoiatasid oma lapsi kuradi, nõidade ja tuleriida eest.
See kõik on nii naljakas. Ja sest polekski häda, kui ta olekski ainult naljakas. Kui seda müüti levitataks, aga ei usutaks. Aga nagu Salemi küla elanikud Ameerikas uskusid, et kahe noore tüdruku "vaevuste" põhjuseks on neegernõid nimega Tituba, nõnda usuvad ka eestlased järjekindlalt, et Edgar Savisaarel on saba ja sarved ning ta tahab Eesti venelastele maha müüa. Meie raamatu esitlusel üritasid fotograafid meeleheitlikult püüda ühele pildile Edgar Savisaart ja Maksim Revat. Tühja sellest, et Savisaarel ja Reval pole mingit pistmist, nad ei tunnegi teineteist. Aga see oleks olnud võimalus taas kord kuulutada: Edgar Savisaar lipitseb venelaste ees.
Kuna "valged jõud" kontrollivad meediat, siis neil on võimalik konstrueerida reaalsust. Neil on võimalik patsutada õlale Reformierakonda astunud Aleksandr Makarovile, aga tampida mutta Ksenja Balta. Hüüda "hip, hip, hurraa!" Reformierakonnaga liitunud Valdo Randperele, Nastja Kenderile, Kaido Kaabermale, aga kusta pähe Keskerakonnaga liitunud Irina Embrichile ("peibutuspart Ira", ütles Õhtulehe ajakirjanik Andres Vaher tema kohta, hoidudes igasugusest kriitikast teiste erakondade "partide" suhtes), Mikk Saarele, Katrin Siskale, Sulo Tintsele, Henrik Normannile jt-le. Mõnda Keskiga liitunut ehk vana tutvuse ja soojade suhete poolest säästetakse, aga üldine trend on: me laseme su alla, kui sa seda teed.
Ja see on ebaõiglane. Ma ei ütle, et Edgar Savisaar on kõigi jaoks kõige parem valik. Mõnele ei meeldi tema ülbus ajakirjanikega suhtlemisel. Ka mu kallis sõbranna, kes on samuti ajakirjanik, on öelnud, et kõik, enam ta Edgar Savisaarele ühtki küsimust ei esita. See on tõsi, et Edgar võib mõnikord olla karm ja isegi paista ülbe. Aga olgem ausad, ajakirjanikud on ka tema vastu väga palju räpaseid trikke kasutanud, tema sõnu moonutanud ja teda tahtlikult halvas valguses näidanud. Nad pole küll teinud seda mitte omast soovist, vaid joondudes selle järele, kes neile palka maksab (Kadastik & Luik), aga see on tekitanud Savisaare ja meedia vahele umbusaldava ja isegi vaenuliku õhkkonna. Ja kõik läheb edasi vanas vaimus. Ajakirjanikud näitavad Savisaart igaks juhuks (sest mine sa tea, äkki tahabki Eesti venelastele maha müüa) edasi saatanlikuna ja Savisaar, kes on ajakirjanikelt kõvasti kõrvetada saanud, on igaks juhuks edasi umbusaldav ja (kui usub, et teda rünnatakse) ülbe.
Kunagi oli ka Inno üks neist ründajatest ja mul on praegu nii tore vaadata, kuidas kahe mehe vahel, kes olid kunagi vihased vastased (Savisaar ise on öelnud, et ka tema on olnud Inno Tähismaa "buldogilõugade vahel"), on kujunenud soe ja siiras sõprus. Ja sealjuures igasuguse tagamõtteta. Kumbki ei oota teiselt midagi. Inno on avastanud, et Edgar, keda ta varem samasuguses valgete jõudude kambavaimustuses tümitas, on tegelikult üllatavalt inimlik ja südamlik ning tark vestluspartner, kellega võib tunde jutustada ja maailma asju arutada, unustades aja. Mulle meenutab Edgar pisut mu isa. Just selle poolest, et ka isa oli tark ja väga laia silmaringiga ning ma võisin ka temaga tunde maailma asjade üle arutleda. Platon on öelnud, et riiki peaksid valitsema filosoofid. Kui Eesti poliitikas on üldse keegi, kes Platoni ideaalsele filosoofist valitsejale ligilähedale saab, siis on see Edgar. See ei ole kindlasti läbematu ja kohati naiivne Mart Laar, rumal ja agressiivne Jüri Pihl või karjäärikommunist Andrus Ansip. Edgarit eristab teistest poliitikutest ehk kõige rohkem see, et ta on ideeline. Ta teeb asju mitte pelgalt kasu pärast, vaid seepärast, et ta ka hoolib, ja see on Eesti Vabariigi poliitikas üha harvaesinevam nähtus. Ja mis mulle eriti meeldib ja mida nn valged jõud ei lakka vahelduva eduga tema vastu ära kasutamast - ta ei hooli mitte ainult eestlastest, vaid ka venelastest. No pasaran! Kas pole ilus loosung? Minu meelest on, aga nn valged jõud näitasid seda halvana, sest loosung on antifašistlik. Samuti - iga kord, kui on juttu antifašismist, mis on minu meelest ainumõeldav, sest teine variant on fašism, kirjutatakse see sõna alati jutumärkides, "antifašism", nagu oleks tegu millegi põlastus- ja naeruväärsega.
Edgar Savisaare vaenamise ja demoniseerimisega on niisiis jõutud sinnamaale, et on hakatud vaenama ja demoniseerima ka üdini humanistlikke väärtusi nagu rahvaste sõprust, võrdsus, vendlus ja vabadus, mille nimel on palju verd valatud, elusid antud ja ohverdatud. Ja kõik ainult seepärast, et nende väärtuste eest seisab Edgar Savisaar. Kas pole see naljakas ja kurb?
Kuna ajakirjandus on nn valgete jõudude kontrolli all ning valged jõud on nõus enne surema kui Edgar Savisaart võimule laskma, siis on valgete jõudude vaenlasteks ka needsamad eelmainitud väärtused. Kuna Edgar Savisaar pooldab vaba ühiskonda, sõna- ja ajakirjandusvabadust ning pidas vajalikuks toetada alternatiivmeediat ja kaitsta inimõigusi, siis on tema vastu koondunud valged jõud ühtäkki autoritaarse ja suletud ühiskonna poolt ning sõna- ja ajakirjandusvabaduse vastu, nimetavad vabast ühiskonnast kõnelevat raamatut "soperdiseks" ja "pasaks" ning õigustavad inimõiguste rikkumisi. Kas pole see kurb ja ühtaegu naljakas? Trööstitult naljakas? Et Edgar Savisaare vaenamise ja demoniseerimise nimel ollakse nõus ohverdama raskelt kätte võidetud vabadused ja väärtused ning unustama inimõigused ja õigusemõistmise põhimõtted. Oleme sellest pikalt kirjutatud ka Vaba ühiskonna raamatus, aga üheks näiteks on Mart Viisitamme juhtum - Edgar Savisaare halvas valguses näitamise nimel rikkusid Kaitsepolitsei ja prokuratuur (Jüri Pikma isikus) ühes ajakirjandusega kõiki õigusemõistmise põhiprintsiipe eesotsas süütuse presumptsiooni, võrdse kohtlemise põhimõtte ning õigusemõistmisega mõistliku aja jooksul. Kõik selleks, et näidata rahvale enne valmisi üht Keskerakonda kuuluvat "korrumpeerunud" linnapead. Nn valgetel jõududel on õnnestunud allutada endale ka õigusstruktuur ja pole ime - nii justiitsminister Rein Lang kui Riigikohtu esimees Märt Rask on reformierakondlased ning õiguskantsler Indrek Teder on samuti Reformierakonnale lähedalseisev isik, kelle upitas ametisse Reformierakond.
Valged jõud pole seda ehk ise märganud, küllap on nad klaperjahist Savisaarele sedavõrd pimestatud, et vastandudes kõigile Savisaare ideedele ning lubades selle nimel isegi inimõiguste rikkumisi, on neist enestest saanud tegelikud mustad jõud, kes on võimule jäämise ehk rahapaja ligidal püsimise nimel valmis kõigeks. Nad on juba näidanud, et saavad igati hakkama valitsusele vastanduvate inimeste vahistamise ja vangipanekuga (Tiit Madisson, Maksim Reva, Dmitri Linter, Mark Sirõk, Dimitri Klenski) ja hullumajja panekuga (Kadri Kiilas), nende kodude läbiotsimisega (Vello Väärtnõu, mina Innoga), opositsioonipoliitikutele krimasjade kaelaväänamisega (Mart Viisitamm, Elmar Sepp, Villu Reiljan, Ester Tuiksoo) ja neile vastanduvate välisriigi kodanikele maaletuleku keeldude kehtestamisega (Johan Bäckman). Kui see pole saatanlik, siis mis on?
Meil on juba olnud oma Tianameni väljak - Pronksiöö. Ja süües kasvab teadupärast isu. Mis järgmiseks? Mulle meeldis, kuidas Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter küsis Jüri Pihlilt, kas ta paneks Inno ja Irja vangi, ja Jüri Pihl siis vastas ebalevalt, et vist ei paneks. Mis järgmiseks? Seda on vara öelda. Mina ütlen ja sealjuures täiesti ausalt, kätt südamele ja piiblile pannes, et kellele on veel kallid sellised väärtused nagu vabadus, vendlus ja võrdsus ja kes ei taha, et tuleks tagasi Pätsu aeg, tsensuur ja vaikiv ajastu, valib sügisestel valimistel Edgar Savisaare ja Keskerakonna. No pasaran! Lootust igal juhul veel on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar