Üks kommentaar Õhtulehe veebist:
Peab ikka mõistusest puudu olema jah. Terve küla ju teadis, et naine tal petab abielu ja suisa ülbelt. Vahelegi ju jäädi. Aga näe, Kunnarike nii sinisilmselt uskus oma naist, et on mehele truu jne. Rumal jutt, et rahamured olid põhjuseks. Pigem pestakse abielurikkujast mehe mainet sellega puhtaks siin Ahjal. Valimised ju tulemas.
Inno kommentaar:
mnjah, tundub, et Kunnar oli nagu Inno: uskus sinisilmselt, et naine on talle truu. Ja ei pannud, ega osanud tähele panna, mis tema ümber toimub. Ilmselt sai ta midagi teada, kui naine käis ära, nagu on väidetud, Reformierakonna peol. Et naisel on suhe selle teise mehe, kuuldavasti siis valla ühe tähtsama mehe ja seelikuküti, Uuno Siitojaga. Ja selline tõehetk võib olla päris karm. Sest vaevalt, et naine ise sellisest asjast rääkis, eriti, kui romaan võõra mehega oli kestnud juba pikemat aega. Ja sellest siis tekkis see tüli, millest on räägitud, mis kestis öö otsa ja mis päädis vastu hommikut tulistamisega.
Ma tean, mis tunne see on. Kui saad teada, et oled petetud mees. Eriti, kui oled teist usaldanud. Petmist, eriti hingelist petmist on väga raske andestada. Mul oli ka üpris, ütleme, sant tunne, kui avastasin Ingridi ja Peep Vainu kirjavahetuse. Aint et mul poleks olnud kahju, kui Ingrid oma kompsud oleks kokku korjanud ja lahkunud. Vainu juurde siis. Sest kirjadest tuli välja, et Ingrid ja Peep olid käinud juba uut kodugi omale valmis vaatamas, kusagil Viimsis. Meie elasime Nõmmel. Ma mõtlesin, et ongi hea, et kolib linna teise otsa. Ei pea teda enam nägema. Mul oli pigem selline tunne, et kadugu mu silmist, et ma teda enam ei näeks. Kui Ingrid tagasi tuli, siis oli ka meil pikk jutuajamine, mis kestis hommikuni. Jõime kahepeale ära pudeli "Belõi Aisti", mis ma olin omale lohutuseks ostnud. Tegime suitsu. Ingrid nuttis, halas, ja põlvitas, ning lubas olla hea ja armastav naine. Põletasime koos sauna ahjus ära kõik need Peep Vainu kirjad, mis ma olin välja printinud, et neid Ingridi sugulastele näidata. Et millise tütre nad on üles kasvatanud. Ent Ingrid halas ja halises, nuttis lahinal. Mul muidugi süda sulas selle peale. Mõtlesin, et hea küll, võibolla oli tõesti juhuslik asi. Andestasin kõik. Ja võtsin ta nö tagasi. Hiljem, kui sain aru, et tema lubadused olid vaid suusoojaks öeldud, olen mõelnud, et tegin vea, sest oleks pidanud ta juba siis ukse taha tõstma. Saatus mängis mulle selleks kätte väga hea võimaluse. Aga ma andestasin ja sain jälle petta. Ilmselt on vanarahva tarkus õige, et ära usu varga vannet ja litsi lubadust.
Ma olen mõelnud, et pärast minu nö tõehetke, oleks ma pidanud majal lukud välja vahetama ning Ingridi asjad ukse taha tõstma. Ja tema saabumise hetkeks Õhtulehe ajakirjanikud lennujaama vastu saatma. Oleks saanud päris meeleoluka loo: Tähtis Kroonika peatoimetaja koos koolitusguruga seksi-reisil, ajal, kui koolitusguru naine last ootas. Ma kujutan ette, kus see oleks tekitanud kõneainet ja furoori. Koolitusguru firma oli veel saanud just enne seda mingi peresõbraliku ettevõtte tiitli. See oleks olnud abielurikkujatele kõige parem karistus: avalikustamine.
Kunnar lasi 5 lasku. Ma kujutan ette, et Kunnar mõtles nii, kui sai teada, et tema ise ja ta pere olid kogu küla ees lolliks tehtud, et paneb kuuli iga pereliikme, ka laste eest. Sest ka lapsed olid kogu küla ees lolliks tehtud.
Seda on kerge öelda, aga ma soovitan siiski meestele, kes on avastanud, et naine on teid petnud: ärge teda puutuge, sellega karistate vaid iseennast. Avalikustage kogu asi. Sellega kaitsete eelkõige iseennast, ja sellega ka oma lapsi. Kui hätta jääte, kirjutage mulle: innott(ät)mac.com. Mul on mitmeid häid soovitusi, mida sellisel puhul ette võtta. Nii, et teie enda nimi kusagilt väljagi ei paista. Miks see hea on? Sest kui te naise maha lööte, nagu on sellises olukorras mehe esmane reaktsioon, siis lähete suure tõenäosusega aastateks kinni. Lapsed jäävad omapäi, saatuse meelevalda. Nad pole sellist karistust ära teeninud. Ja endale pole ka mõtet liiga teha. Milleks? Kui naine teid pettis, siis milleks end süüdi tunda?! Te ei saa enda kanda võtta teise inimese süütegusid.
Üks nüanss veel: nii Ingrid kui Peep Vain koolitavad Reformierakonna liikmeid. Nii et kõigi Reformi liikmete abikaasad: olge valvsad!
15 kommentaari:
Siiber sellest Ingridit tagaigatsevast halast. Saa lõpuks oma valitsejannast üle, mees.
See on minu elu, ma ei saa sellest üle ega ümber. Ingrid on ja jääb osaks minu elust.
Aga miks see nii on? Miks sa ei saa temast üle? Mul on seda väga raske mõista, sest minu jaoks on eksid minevik, ma ei mõtle nende peale, ei kuluta nende peale oma elu. Kui mul aga oleks mingi kinnisidee mõne eksi suhtes, siis ei praeks ennast selles, vaid otsiks psühholoogilist abi ja püüaks sellest vabaneda.
Mina jälle olen oma esimesest abielust kõvasti õppinud, ja leian sellest jätkuvalt õpetlikku.
Minu meelest sa ei ole õppinud, vaid hakanud nägema maailma ainult läbi Inno-kogemuse filtri, üldistades oma abieluprobleeme kõikidele õnnetutele suhetele. Nagu antud juhulgi. Siin ei ole midagi sarnast sinu ja Ingridi suhtega, siin on hoopis naine, kes tahtis ammu lahutust vägivaldsest mehest. Aga sinu jaoks on see lihtsalt üks järjekordne päästik, et meelevaldsete seostega ikka ja jälle läbi hekseldada enda ja Ingridi lugu.
Mees, sul oleks vaja psühholoogi abi, muidu jäädki kogu elu seda tegema.
Mees nimega Inno ei suuda järgi jätta ja aina sudib oma hingehaavu. Keerab kogu sopa jälle ja jälle üles. Aga kõige vastikum on see, et ta võtab oma isiklike asjade klaarimiseks appi teisi inimesi. Vastu tahtmist mässib nad enda loosse ja keerab nende loo enda jaoks meelepäraseks.
Väga alatu!!!!
Palju Inno teab Kunnari ja Tairi perest? Eksimatu nagu ta on, arvab ta, et kõiki inimesi võib ühe mõõduga mõõta ja loomulikult, kui tema kogemus ütleb talle üht, siis kindlasti oli niiviisi ka teistel. Naine on süüdi ja mees on ohver. Kas oli nii, et Inno ja Kunnar tegid kõik, et nende naised võiksid olla õnnelikud läbi armastuse, hoolimise, lugupidamise aga nende naised ei hoolinud meeste pingutustest ja läksid n.ö. litsiks kätte??? See on ju välistatud, et nad olid ka kodus abipolitseinikud ja terroriseerisid mitte ainult naist vaid ka lapsi, ähvardades neid aeg ajalt ka maha tappa. Kui see ka nii oli, siis kindlasti vaid suurest armastusest ja lugupidamisest oma pere vastu ja mitte mingil juhul madalast haridustasemest, ebastabiilsest närvikavast või inimlikust nõmedusest tingituna.
Raske on väljendada, mida tunnen seda lugu lugedes .... tülgastust, oleks ehk kõige sobivam väljend. Keegi võiks sellele Innole vitsa anda, nagu pisikesele põngerjale kes ei taha jonni järele jätta, ehk see lööks ta mõistuse klaariks!
No aga sama "eksimatult", näiteks, on igasugu lastekaitsjad ja kohtunikud menetlenud minu ja laste läbisaamise asja. Kui neil selleks õigus on, miks mul siis ei ole. Pealegi on see minu elu, mitte teiste oma.
Kauaks tal seda elukestki enam... las märatseb, kuni ei hammusta. Kole saab tema lõpp olema, kole...Ei lootust, ei halastust, ainult igavene needus. Jääks vähemalt lapsed sellest puutumata...
Tõepoolest, ei lootust, ei halastust, ei kaastunnet - ei enda ega teiste vastu. Iseenda õiguse tagaajamine, madal kättemaksuiha mis kestab juba aastaid. Masendav elamise sisu! Kaua võib ennast ise madaldada?! Ära vaena, anna juba andeks ja mine oma eluga edasi. Muidu oledki nagu Kunnar - rikud oma laste elu nende ema elu hävitamisega!
Inno, mitte ükski lastekaitsja ega kohtunik ei lahka süstemaatiliselt sinu pereelu probleeme avalikkuse ees. See ei ole ainult sinu elu, see on ka sinu laste elu. Kahjuks, nagu näitab ka praegune teema, ei ole laps sinu jaoks inimene, lapsel ei ole tundeid, sotsiaalseid probleeme, laste hingeeluga ei peagi sinu meelest arvestama.
inno on üks kurb tossike
Ma tuletan meelde, et minu pere-elu probleemide lahkamist avalikkuse ees alustas minu endine abikaasa, kes tegi seda kohe, ma ütleks, nii et oli tehtud: intervjuud Õhtulehes, Kroonikas, refereeringud Delfis (2005. aasta suvi). Siis materdasid ajakirjanikud mind ikka korralikult, aga ma olin vait, sest nii olin kokku leppinud.
Kui ma aga sain aru, et kokkulepped oli vaid sõnakõlks (ma tuletan siin meelde jälle rahvatarkust litsi lubadusest), siis avasin ka oma väikse suukese. Ma olen rääkinud vaid sellest nagu asjad olid, nö oma versiooni asja kohta. Kas mul pole selleks siis õigust? Ja kui pole, siis miks ei ole? Mind kohe huvitaks see asi.
Ja kui iga inimese elu on ka tema laste elu, mis peaks olema varjatud, siis ei saaks üldse millestki rääkida või kirjutada, sest see kõik ju puudutab kedagi. Siis ei saaks üldse suheldagi omavahel. Ma kujutan ette, et see tähendaks tsivilisatsiooni lõppu.
Inno võib ilmselt lõpmatuseni seletada ja põhjendada, aga on sort inimesi, kes ei saa ega hakka kunagi millestki aru saama.
Olen täheldanud sellist puuet just reformierakondlaste hulgas. Nende maailm on teistsugune.
ken taur
Minu meelest on kõige naljakam see, et ilmselt vaidleb siin vaid 1 või 2 inimest ja Inno. Ja mõlemad on oma õiguses kindlad. Mis mõte on sel juhul vaidlemisel, palun? Las igaühele jäävad tema tõde ja õigus.
Ise arvan, et kõigest peab olema võimalik rääkida. Ja rääkida nii palju kui vaja. Ängi ei tohi enda sisse jätta, sellest räägivad isegi psühholoogid.
See 1 inimene, kes siin vaidleb, soovitab Innol psühholoogi juurde minna. No aga milleks? Mida ta seal teeks? Räägiks täpselt sedasama juttu, mida nüüd siin.
Soovitus "saa üle" on üks kõige lollimaid soovitusi üldse. Sama loll nagu öelda leinajale, et küll sa sest ükskord üle saad. Ei saa ikka küll. Kogetud kannatused märgistavad meid, jätavad hinge igavesed armid. Ainus, mida sa teha saad, on õppida nendega elama. Ja seda saab teha vaid oma valu sõnastades ja analüüsides.
Postita kommentaar