Läti: Eesti edumudeli kriis

Väljavõte Wall Street Journali veebist.

Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov kirjutab tänase lehe juures avaldatud arvamusloos, et Äripäeva on saatnud viimased 20 aastat edu, nii nagu ka Eesti majandust, ja et see edu jätkub ka järgmised 20 aastat. Kõik oleks justkui kõige paremas korras.

Nii nagu, mis seal salata, oli veel mõned aastad tagasi Lätis, mida peeti Balti riikide tiigriks, ent mille kriisi kutsutakse nüüd 'Riga mortis' (surnud Riia) ja millest, nagu kirjutab Wall Street Journal, püüavad end distantseerida lisaks Skandinaavia pankadele naaberriigid Eesti ja Leedu.

Kui aga Läti arengut kõrvalt jälgida, siis pole see midagi muud, kui Eesti kogemuse kopeerimine. Lätlased olid nagu nutikad ahvid, kes tegid kõik täpselt järgi, mida eestlased ees tegid, ja andsid omalt poolt veel vunki juurde. Ma mõtlen siin ühiskonna ülesehitust laiemalt, mis põhines siis kiirel majanduslikul edul, ainult materiaalse poole väärtustamisel. Nii nagu on Rõtov ka oma kolumnis toonud välja kõik need rahanumbrid, millega siis Äripäev võib hiilata. Suhtumine oli umbes selline, et kõigepealt saame rikkaks, siis hakkame ka muu peale mõtlema.

Ent nagu Läti "kogemus" näitab, on sellise arengu juures üks väike "probleem". Nimelt, kui kiirele majanduslikule edule üles ehitatud ühiskond satub raskustesse, või kogeb kasvõi kiire edu aeglustumist, siis algab paaniline pagemine. Siis enam muu peale ei mõelda. Mitte keegi ei taha olla see, kes kaotab. Nii nagu praegu on juhtunud Lätis, aga ka Eestis, kust ettevõtjad massiliselt pagevad ja aastatega kogutud varanduse kaasa viivad. Kuhu? Ikka sinna, kus oleks võimalik korrata Eesti kogemust, ehk siis nautida taaskord kiiret edu. Ja põlvkond, kes on Eestis kiire edu harjal üles kasvanud, teeb sama: põgeneb Eestist ummisjalu, kasvõi Austraaliasse, et mitte mingil juhul seista vastamisi tagasimineku või isegi seisakuga. Sellist minekut on võrreldud isegi küüditamisega, kus iga päev lahkuvad Eestist sajad inimesed, seda kas siis tekkinud tööpuuduse või ratsa rikkaks saamise võimaluste vähesuse tõttu.

Mingis mõttes on sellise arengu juured kindlasti Nõukogude Liidus, mille majandust tabas enne sügavamat kriisi tõsine seisak. Ning pärast liidu kokkuvarisemist said jalad alla ja hakkasid ühiskonda juhtima need, kes olid kiiremad. Ja kes on siis seda kiiret arengut nüüd paar aastakümmet juhtinud, ilma kogemata ühtegi tõsisemat kriisi. Olud on olnud selleks soodsad, sest inimeste elatustase ja palgad olid läänepoolsetest naaberriikidest mitu korda madalamad. Mis siis soodustas investeerimist.

Praeguseks on olukord tundmatuseni muutunud. Niisamuti nagu on eestlaste palgad kerkinud näiteks soomlastega võrreldavale tasemele, sellega koos ka kinnisvara, teenuste jms hinnad, on kadunud ka soomlaste huvi Eestisse investeerimise vastu. Sama käib rootslaste kohta. Hiljuti müüs Rootsi meediafirma Bonnier (seesama, kes Äripäeva välja annab) maha oma tütarfirma Lätis (või sisuliselt kinkis ära), põhjendades seda perspektiivide puudumisega. Põhjuseks oli toodud, et lätlased ei saagi paljude asjadega hakkama, või umbes nii. Et Läti leht ei vastanud juba algusest peale ootustele. Ent, ometi, millegi tõttu ju rootslased oma raha Lätti viisid, panid sinna sadu miljoneid kroone.

Sama lugu on Eestis: üksteise järel lahkuvad siit Skandinaavia firmad, kes kunagi investeerisid märkimisväärseid summasid, ent nüüd ei näe enam mõtet. Liiguvad sinna, kus on kasumlikum, kus on võimalik paremini raha teha, kus on suurem turg. Ummisjalu põgenemistest on üksikud näited jõudnud isegi ajalehtede veergudele, kus töötajad on leidnud nädala algul tööle tulles eest tühjad ruumid. Kõik. Skandinaavia pangad tõmbavad Eestist välja raha. Paljud Eesti ettevõtjad, nagu näiteks üks esiettevõtjaid Urmas Sõõrumaa on öelnud, või mõista andnud, et Eestis pole mitte midagi teha. Sama räägivad ka teised, kes on Eestis ratsa rikkaks saanud. Enam ei usu ratsa rikkaks saamisse Eestis keegi, ja kui ei usu, siis teevad käpelt vehkat, võttes kaasa oma pangaarved nii Eestis kui Zürichis.

Niimoodi. Ettevõtjad on lahkunud ja oma vara minema viinud. Alles on 100 000 + töötut ning ligi 500 000 inimest, riigiteenistujat ja pensionäri, kelle palk tuleb riigieelarvest. Keda siis peavad ülal pidama need 100 000, kes on Eestis eraettevõtetesse tööle jäänud. Seni on selle saja tuhande koormat kergendatud riigi reservidest ja laenudest. Ent vaikselt on hakatud koormale otsa panema. Lõpmatuseni seda teha ei saa, seetõttu tuleb hakata vaikselt vähendama riigiteenistujate armeed. Mis omakorda suurendab tööpuudust, sest uusi töökohti juurde ei teki. Riigiteenistujate armee kärpimine on teiselt poolt poliitiliselt väga ebapopulaarne samm, nagu näitab ka Läti kogemus, sest paljud viimastel aastatel tööle värvatud ametnikud on võimuerakondade kuulekad alamad. Kui nad kinga saavad, siis ei pruugi nad olemasolevat poliitilist klikki enam üleval hoida ja võimule tulevad hoopis uued inimesed. Poliitikud on aga sundseisus, sest kui nad kärbetest hoiduvad, siis riskeerivad võimalusega, et välismaalt enam abi ei tule. Mis omakorda viib suure tõenäosusega lõpuks olukorrani, kus valitsust hakkavad juhtima sootuks uued inimesed, need, kes on valmis jäägitult kuuletuma välismaistele nõuandjatele.

Eesti on praegu mõnes mõttes samas seisus kui Otto Tiefi lühiajalise valitsuse ajal 1944. aasta sügisel. Kus siis seni Eestit juhtinud sakslased olid lahkunud, koos nendega ka teatud osa ühiskonna eliidist. Ülejäänud püüdsid algul mõnda aega säilitada Eesti sõltumatust, ent kui see ei õnnestunud, siis pidid kohanema uute oludega. Lätis selline "konvergents" juba toimub.