Aga mis siis ikkagi juhtus? Irja selgitab asja

Tegelikult on õudsalt armas, et te meie pärast muret tundsite, kallid sõbrad. Me olime täitsa liigutatud kohe. Kohvik annab teile selle eest entusiasmi eriauhinna!

Mingi seletuse me teile ilmselt ikkagi võlgneme. Mnjah. Mida öelda? Pogris me ei istund, hullarisse meid ei pandud, kapošnikud meid üle ei kuulanud. Ühe Kapo asjaga ma, tõsi küll, paar päeva tegelesin. Koostasin Johan Bäckmani kaebust Jüri Pihli ja Marko Pomerantsi sissesõidukeeldude peale, sest olen ta advokaat, ja see tuli täitsa pikk, kuna vaidlus käib inimese põhiõiguste ja -vabaduste üle. Aga muud asja meil Kapoga polnud. Ega ka Kripoga. Isegi Andmekaitsega on suhted viimasel ajal täitsa tibens-tobens. Viljar Peep märkis meid oma Postimehe arvamuses ära, mille eest tänud (täitsa asjalik arvamus oli!).

Rakveres kolki pole saanud ja mustad mehed ei ole meil ka ukse taga käinud. Või oot, eile õhtul keegi käis ja koputas, aga ilmselt seepärast, et meie pärast tunti muret.

Edgariga Venemaale Ühendatud Venemaa kongressile kaasa ei sõitnud. Tõsi, kolmapäeval me temaga kohtusime, aga ei rääkinud mitte Venemaast, vaid muust, niisama maast ja ilmast. Vaatasime Peeter Võsa uut filmi. Sõime ahjuliha ja kooki ning tegime kõhule veidi liiga (sest kook oli ilmselt nisujahust ja me poleks seda tegelikult süüa tohtinud, aga otsustasime riskida ja läks nagu alati). Pärast kaks päeva pea valutas, nii et võib öelda, et olime nats haiged. Aga mitte seagripis. Ei, seagrippi meil küll polnud. Vähemalt Innole otsa vaadates ma ei näe, et ta oleks eriti sea nägu. Ka Edgar ei paistnud olevat seagripis.

Mis siis veel? See on kena, et te ukse taga vaatamas käisite, sest tõesti, jumal teab, mis võib juhtuda. Ma ise ka muretseks. Paljud sõbradki võtsid ühendust ja küsisid, mis lahti. Ega midagi paha ole juhtunud, kas oleme elus?

Olime elus.

Ja lahti polnud õieti muud kui et... me lihtsalt puhkasime natuke. Jalutasime, lugesime raamatuid. Mina lugesin läbi hunniku lugemata New Yorker'eid ja Inno luges läbi Jan Beltran'i romaani "La mala vida", mille autor talle sügisel Barcelonas kinkis. Ja mõtlesime paljude asjade üle järele. Vahel on seda vaja. Et teada, kas see, mida teed, on ikka õige. Kas liigud õiges suunas või jooksed peaga vastu seina. Vahel on hea tõmmata pidurit, astuda oravarattast välja. Siis näed paljusid asju selgema pilguga.

Sellest, milliste järeldusteni me siis õigupoolest jõudsime, kuulete peatselt. Eilsel jalutuskäigul Tammikusse seletas Inno mulle pikalt ja laialt, mis ta praegusest poliitilisest olukorrast arvab ja kes Eestis tegelikult niite tõmbab. Loodan, et ta kirjutab sest varsti ka teile.

Tuhat tänu muretsemast, kalli-kalli ja teretulemast tagasi! Kohvik on jälle avatud!