Põhjus ja tagajärg- Rait Maruste arvamusloo ainetel

Tahaksin Irjale täienduseks peatuda veel Rait Maruste arvamuslool Postimehes. Kus siis Maruste süüdistab Eesti võimuloleva opositsiooni liidrit Edgar Savisaart rahvastevahelise vaenu õhutamises.

Ent mulle tundub, et Marustel on läinud sassi põhjus ja tagajärg (juhul muidugi, kui tema arvamus on siiras, et see pole kantud puht-demagoogilistest eesmärkidest). Ja see pole omane mitte ainult õigus-süsteemile, ka meditsiinil on see viga, et tegeletakse tagajärgedega, või õigemini tagajärgede leevendamisega, kus arstid on muutunud end täis söönud ravimifirmade müügiagentideks, kühveldades patsientidele üha rohkem ja rohkem sisse üha kahtlasema väärtusega tablette ja kapsleid, selle asemel et jõuda jälile tervisehädade põhjustele ning proovida üldse ilma keemiata läbi ajada.

Maruste jätab kahe silma vahele, et Savisaare tegevus oli reaktsioon, tagajärg. Põhjuse selleks andis valitsus ise, kes sõitis julmalt üle ühe osa elanikkonna õigustest, näiteks õigusest koguneda ja meelt avaldada, muutes ühe rahumeelse rahvakogunemise kriisikoldeks, mis hävitas lõpuks vähemalt 50 miljoni eest rahva vara ning tekitas kogu ühiskonnale korvamatut kahju, nullides ära paljud varasema perioodi integratsiooni-ponnistused. Lisaks kahju majanduskeskkonnale, mis hirmutas ära investorid ja pani laksu transiidile. Ehk kogukahju, rahas mõõdetuna, kindlasti mitmeid miljardeid kroone. Mida suudavad selle olukorra tekitajad maksta tagasi sama edukalt kui Avo Viiol maksab kasiinost läbi lastud maksumaksja miljoneid.

Maruste ei näe, ei analüüsi siin põhjuseid. Savisaarel polnud mingit rolli nn pronksiöös, kus tühjalt kohalt suudeti tekitada Tallinnas, ja ka mujal riigis suur kaos. Savisaart võib ehk tõesti süüdistada selles, et ta polnud vene rahvaga raskel hetkel, ent samahästi oleks võidud teda hiljem süüdistada koostöös rahvavaenlastega ning koos Reva, Linteri, Sirõki ja Klenskiga kohtu alla anda. Kogenud juristina peaks Maruste seda hästi teadma. See oleks võinud kujuneda Savisaare jaoks lõksuks. Või see oligi Savisaarele mõeldud lõks?! Kuhu kogenud poliitik sisse ei astunud. Sest kas oleks kohtu alla antud mees olnud võimeline edukalt kandideerima linnapeaks. Kui arvestada, mis juhtus Pärnus Viisitammega, siis vaevalt. Ja nn valged jõud oleks saanud ka Tallinnas tähistada oma ülekaalukat võitu.

Miks aga Maruste ja teised arvajad ei analüüsi rahvustevahelise vaenu, näiteks pronksiöö tegelikke põhjuseid? Miks hoiti Tõnismäel kuni hiliste tundideni lahti alkoholipoodi ja lasti sealt noorukitel vabalt vägijooke osta, kuigi oli teada, et see võib valada õli tulle niigi keerukas olukorras? Miks ei reageerinud politseiüksused märatsejatele algusfaasis, vaid lasid pool linna puruks peksta? Ok, võib öelda, et veekahur ei hakanud tööle ja politseijuhid kaotasid pea, ent kas see on piisav vabandus? Kui kontroll olukorra üle oli politseiüksustel, miks siis süüdistatakse tekkinud mäsus neid, kes kutsusid rahvast oma õiguste eest seisma? Maksim Reva näol näiteks anti kohtu alla mees, kes kutsus, hääl kähedaks karjutud, mitte kive viskama politseinike peale, kes olid asunud kumminuiade ja kilpide abil rahvast Tõnismäelt ära ajama. Kas see polnud õiguste rikkumine, ajada inimesed ära linnatänavalt, ja kui nad sellele ei allunud, siis vägivaldselt viia nad, nailonpaeltega kinni seotult kuhugi laoruumidesse või kohtumaja keldrisse nagu mingid kartulikotid.

Kas polnud kogu selle "rahvastevahelise vaenu" põhjus valitsuse suutmatus eemaldada vaidlusi tekitanud kuju rahumeelsel teel. Kas polnud põhjus valitsuse piiratud võimed ja mõistus, samuti suutmatus kuju eemaldamise au delegeerida oma poliitilistele vastastele, ning sellest johtuv eesmärgi saavutamine vägivaldsel teel. Sellest, et Kapo oli valitsust hoiatanud rahutustega sel viisil korraldatud aktsiooni eest, on juba räägitud. Võimudele OLI TEADA, mis juhtuma hakkab, ja nad LASID sel ikkagi sündida. Nad läksid TEADLIKULT selle peale, rikkudes sellega paljude inimeste elementaarseid inimõigusi. Tekitades kogu riigis kaose. Miks Maruste, lugupeetud jurist, Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik sellest ei räägi?! Miks Maruste kritiseerib teravalt tagajärgi, aga ei räägi põhjustest?

Maruste jutt on väga sarnane nõuka ajal levitatud ideoloogiaga, kus eestlaste õigustatud vastuseisu nõukogude aparaadile nimetati natsionalismiks. Kus samuti kritiseeriti laialdaselt tagajärgi. Keegi ei rääkinud neist põhjustest, mis pani eestlasi vihkama kogu nõukogude korda, ning selle korra esindajaid: venelasi. Ei räägitud, ma mõtlen avalikult massküüditamistest ega muudest repressioonidest, kus lapsed nägid, kuidas nende vanemad kas maha lasti, või, silmad pisarais, une pealt minema viidi. Mitte keegi ei rääkinud sellest Eestis. Sellest ei räägita isegi nüüd mitte, kohtu ette on toodud vaid üksikud küüditamistes osalenud, keda siis solgutatakse näidisprotsessides kohtumajade vahet, ent paljudest kurjategijatest vaikitakse. Kogu nõukogude liidu peale, 250 miljoni inimese peale oli vaid üks mees: Aleksander Solženitsõn, kes neid koledusi oma saatust trotsides kirjeldas ja ka välismaailma neist teavitas.

Mis paneb paratamatult arvama, et ilmselt on Eesti ühiskond liiga väike, et siin räägitaks, või juletaks rääkida põhjustest. Selleks on vaja erakordset julgust ja tõenäosus, et Eestisse selliseid inimesi sünnib, on kaduvväike. Kusjuures huvitav on see, Maruste näitel, et põhjustest ei juleta rääkida isegi siis, kui nende varjamisega ei kaasne mingeid teadaolevaid repressioone.

Mina oleks Maruste asemel kritiseerinud hoopis nn pronksiöö seadust, mis kehtestas Eestis Nõukogude Liidu.

Eestis räägitakse palju Arnold Meri'ist, kellest on saanud peaaegu märter, tänu Kapo-le, ent kui palju teatakse teisest Arnoldist, Arnold Susi'st, Otto Tiefi valitsuse haridusministrist, kellega koos Solženitsõn Gulagis oli, ja kes aitas, samuti oma saatust trotsides, Solženitsõnil Eestis kirjutada ja peita "Gulagi arhipelaagi" käsikirja?! Keda võib seetõttu lausa kuulsa teose kaasautoriks nimetada. Eriti mitte tuhkagi, eksole, kui mõned Ekspressis ilmunud, Susi tütre kirjutatud artiklid välja arvata. Ei tea me neist inimestest, kes aitasid Eestis kaitsta teksti, mis oli üks põhjusi, mis viis lõpuks kõigi koleduste paljastamiseni ja N Liidu lagunemiseni. Küll aga teatakse ja kiidetakse taevani paljusid nn kirjanikke (osa neist samamoodi kinni istunud kui Solženitsõn), kes sel ajal oma Tallinna Harju tänava kõigi mugavustega luksuskorterites laisalt kõhtu kratsisid ja võimult kingitusi vastu võtsid.

Mõelgem selle peale.