Abi elust

Ma olen oma elus teist korda abielus. Seetõttu on võimalik kaht suhet omavahel võrrelda. Üks suhe kestis kokku 13 aastat, ent viimased 5-6 aastat sellest oli üks vindumine, kui aus olla. Siis selline vindumine, kus pooled tegid kõikvõimalikke katseid suhet päästa ja reanimeerida. Aga, nagu öeldakse, kivist vett välja ei pigista.

Teine suhe on kestnud ligemale 5 aastat. Ehk, need kaks suhet on kestnud, kui nö kvaliteetset aega arvestada, laias laastus sama kaua. Teine suhe ehk kauemgi, sest koos oldud aega on kindlasti rohkem. Seetõttu peaks olema rohkem ka neid olukordi, mis suhte purunemisele kaasa aitaksid, või suhte proovile panevad.
Kui kaht suhet kokku võtta, siis võibki öelda, et suhte paneb proovile koos oldud aeg. Ühised raskused. Esimese suhte puhul võin öelda, et juba algusest peale ei olnud me väga palju koos. Kas käis Ingrid, kes oli mu esimene kaasa, pikka aega ära, või olin mina pikemalt ära, nii 2-3 kuud jutti. Ja edasi käisime kumbki tööl ning kokku saime alles õhtul. Ning koos veetsime ainult hommikud ja nädalavahetused. Mistõttu oli vähem ka neid olukordi, või neid olukordi ei tulnud eriti ette, mis oleks suhte proovile pannud. Või teistpidi: need olukorrad, mis suhte proovile panid, tulid välja alles hiljem, kui olime juba abielus.

Üks tegureid, mis suhte proovile paneb, on kindlasti teisest hoolimine. Mitte lihtsalt stiilis, et ütled hommikul head aega ja annad põsemusi ning õhtul küsid, kuidas sul läks. Vaid teise aitamine siis, kui teisel on raske, või teine on haige. Teise unistustele kaasaelamine. Teise toetamine. Meie suhte algul Ingridiga oli naine väga haige. Mis pole suurem ime, sest nõuka-aja toitumisharjumusi, eluviise ning meditsiini taset arvestades olid peaaegu kõik inimesed haiged. Ingridil olid maohaavad, ja veel mitu muud häda, mida ma ei hakka siinkohal tutvustama ja mis pole ka olulised. Tema tervis oli suht kehvas olukorras, kuigi välja ta seda ei näidanud. Ainult kodus käis surnumatja näoga ringi ning neelas kõiksugu tablette. Kuni lõpuks terendas perspektiiv, et tal tuleb pool magu välja lõigata. Ingridi haiguse aja ma toetasin teda nii kuis suutsin. Lähtuvalt põhimõttest, et kui ise toetad, siis toetab teine sind ka, kui sul on raske. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, silitasin, masseerisin kõhtu ja selga ning jalgu, lugesin vastavat kirjandust, mis välismaal välja antud, maohaavade kohta. Sõidutasin naist mööda arste. Minu suur unistus oli, et naine saaks terveks. Sest pidasin tema äkkvihahoogusid just haiguse tagajärjeks. Olin lootusrikas, et kui magu ja muud asjad korda saavad, siis kaovad ka äkkvihahood. Ning meie abielu saab hoopis uue taseme. Nii ma siis pühendasin end täielikult oma haigele naisele, loobusin paljudest noore inimese lõbudest, ei käinud pidudel ega sõpradega õlut joomas. Ning juhtus ime: naine sai terveks. Ka ilma igasugu lõikusteta, tuli välja, et maohaava põhjustab üks bakter, mida ravitakse tabletikuuriga. Ning ka muud hädad kadusid. Naine oli terve kui purikas.

Ent pärast naise tervenemist juhtus häda: haigeks jäin mina. Küllap olin suurest pingutusest ja aastatepikkusest ilma puhkuseta töörügamisest sedavõrd kurnatud. Mind tabasid üksteise järel kõiksugu põletikud, hammastes, ülemistes hingamisteedes, põskkoobastes, isegi silma lõi põletik, nii et ma olin poolenisti pime. Mulle tundus, et olen üleni paistes ja üks suur põletik. Isegi minu lemmikrohi: alkohol enam ei mõjunud. Jõin ühe õhtu jooksul ära mitu suurt pudelit Jägermeistrit, ja ei hakanud isegi pähe mitte. Ent minu suureks üllatuseks ei teinud minu terve naine sellest väljagi. Käis ja tänitas, miks ma nina nuuskan pidevalt, eriti siis, kui tal on tähtsad telefonikõned väga tähtsate inimestega. Miks ma rögastan. Miks higistan. Miks ma enda eest ei hoolitse, et olen haigeks jäänud. Miks voodis nina nohiseb, ja käratas, et läheksin teise tuppa magama. Mis mul üle jäi: eks ma siis võtsin kapist teise teki ja kobisin teise tuppa, und ei tulnud, tuikusin poolsegasena mööda tuba ringi, tegin omale teed ja tiksusin niisama. Vahtisin telekast CNNi uudiseid. Tundsin, et selg on haige ja vajaks masseerimist, aga ei julgenud naise poole pöörduda, tea mis veel ütleb või teeb. Tema äkkvihahood polnud tervenedes kuhugi kadunud, vaid olid muutunud veel äkilisemaks. Mul polnud jõudu aga jaksu temaga õiendama hakata. Olin selline hädine sell, tõeline hädavares. Selline ülimadalaks kokku kuivanud enesehinnanguga sell, kellele tundus, et ei saa enam millegagi hakkama. Ent selline olukord kestis õnneks vaid mõned päevad, siis sain tasapisi terveks, ja elu läks edasi. Eks ma muidugi unistasin ka siis, et ohhh, oleks mul selline naine, kes mind ka aitab, kui ma ise haige olen, aga kust sa sellist leiad?! Tänapäeva naised on kõik nii ära hellitatud, et harjunud vaid saama, ilma midagi vastu andmata. Lahendus oleks elada üksi, aga ka see pole päris see.

Irjaga on mõned mõttes sarnane kogemus. Ka Irja oli väga haige, kui me kokku saime. Võiks isegi öelda, et päris sant, kui Ingridiga võrrelda. Ta on ise kirjutanud, et mõtles juba surmast. Tal oli välja kujunenud raskekujuline astma, mis oleks võinud lõppeda lämbumisega. Ta oligi juba mitmel korral ära minestanud. Lisaks oli tal raskekujuline puusaliigese põletik, mis aeg-ajalt nii tunda andis, et ta ei saanud üldse liikuda. Ta ei saanud teha korraga pikemaid kui ühe kilomeetri pikkuseid jalutuskäike. Arstid olid öelnud, et ta võib mõne aasta pärast ratastooli jääda. Raskete põletikuhoogude ajal käis ta linna peal kepiga. Sellises olukorras olid arstid tal soovitanud mitte last saada. Ja ta oli kõigest 28-aastane.

Ma nägin Irjaga omajagu vaeva, lisaks aitasime koos Irja isa, kes oli samuti raskesti haige. Masseerisin igal õhtul ja hommikul Irja haiget puusa, paigaldasin massaaživanni, et naine valule leevendust saaks. Ent sellest polnud palju abi. Siis töötasime enda jaoks välja toitumisreeglid, millest kinni pidades on meil õnnestunud vabaneda nii astmast kui ka puusahädast. Lisaks loomulikult hoolitseme selle eest, et ka keskkond oleks puhas, näiteks valime hoolikalt kemikaale, mida igapäevaselt kasutame. Ja et ei oleks tolmu. Mul on hea vaadata, kuidas Irja iga päevaga muutub üha reipamaks. Me teeme 5-10 kilomeetriseid jaulutuskäike ja tundub, et Irjal on rohkem energiat kui minul. Irja ise ütleb, et ta pole end elus kunagi paremini tundnud kui nüüd. Ta näeb välja nagu 18-aastane tüdruk.

Loomulikult jättis Irja ja isa eest hoolitsemine ka mulle jälje. Ma jäin raskesti haigeks. Isa surm andis veel hoobi ning paar aastat tagasi olin ikka paras inimvare. Öösiti polnud und, mind tabasid kõikvõimalikud põletikud. Püüdsin end turgutada alkoholi abil, ent ka see ei aidanud. Vannis või saunas hakkas halb. Tundsin, et olen väsinud ja läbi ning mõtlesin juba, et hakkan surema. Ma ei jakasanud õieti püstigi seista, näiteks poe järjekorras. Mis mind aga Irja puhul üllatas, ja siiani üllatab, et ta on nõus aitama ka mind. Esimest korda elus tunnen, mis tähendab abi elu. Irja oli nõus mind masseerima, mida Ingrid kunagi teha ei viitsinud. Ingrid ütles, et ei jaksa, samas Irja võib mind masseerida pool tundi järjest. Irja on nõus täielikult mulle pühenduma, kui ma olen haige. Tegema mulle süüa, keetma teed, võtma kõik ülesandede enda kanda. Minu jaoks on see olnud suur ime. Sest ma ei kujutanud ette, et on olemas selliseid naisi, kes on nõus olema mehele head. Varem jäi mulle mulje, et naiste puhul on justkui häbiasi teha mehele head. Et see on naistele kuidagi alandav või pole sobilik. Eks see käi ka meeste kohta: paljudele meestele on alandav naist aidata, ja ma ei pea silmas ainult mantli selga aitamist või ukse avamist. Ent minu jaoks on just see abielu peamine võlu ja mõte: olla teisele toeks just neil hetkil, mil teine abi vajab. Oma nõu ja jõuga. Kuigi paljud paarid lubavad abielludes teineteisele toeks olla nii heas kui halvas, jäetakse teine halvas oma probleemidega tihtilugu üksi.

Kui ma varem arvasin, et abielu on üks rist ja viletsus, siis nüüd tunne, et see on üks õnneliku elu aluseid. Kui abielu on abi elu.