Menetluste ajastu

Ma saan mõne kuu pärast 40 ja minu elus pole kunagi varem olnud nii palju menetlusi kui viimastel aastatel. Kuigi olin vahetult enne seda omandanud magistri tasemel kõrghariduse ning saanud ohtralt juurde töö- ja elukogemusi. Kui ma ei teaks, mis ümberringi toimub, siis arvaks, et see puudutab ainult mind. Ent siin viimasel ajal kirjeldatud juhtumid, näiteks Eesti ühe juhtiva ettevõtja Märt Vooglaiu peres toimunu, lubavad arvata, et tegemist on laiema nähtusega, mida ma kutsun Menetluste ajastuks, kui tohib.

Võtame sellise lihtsa asja nagu autoga sõitmine. Ma olen autoga sõitnud risti-rästi läbi USA ning Euroopa, tuhandeid kilomeetreid, ja pole saanud mitte ühtegi menetlust. Samas Eestis, kus autosid liigub teedel kümnetes kordades vähem ja vahemaad sadades kordades väiksemad, on mind ainuüksi Rakvere-Tartu lõigul sarnase sõidustiili puhul ühe aasta sees mitu korda kinni peetud, ja kahel korral on see lõppenud menetlusega. Ühel juhul ületasin veidi kiirust möödasõidul, teisel juhul ei saanud asulasse sisenedes piisavalt kiiresti kiirust maha. Mis siis tähendas kummalgi juhul vähemalt pooletunnist istumist politseiautos ja dokumentide täitmisele kaasaelamist. Ning, loomulikult trahve mitmesaja krooni ulatuses.
Või võtame parkimise. Samuti, olen parkinud autot ilmselt sadades linnades maailmas ja mitte kusagil mujal pole mul autot nii kiiresti ära viidud kui Tallinnas, kus masin oli läinud aasta lõpus jõulu-eelsel ajal kadunud Kaubamaja eest 5 minutit pärast parkimist. Selle ajaga poleks jõudnud isegi parkimisautomaati leida. Ah-jaa, hiljem selgus, et kusagil oli olnud parkimist keelav märk, kuigi sõitsin autoga kahe eelnevalt pargitud auto vahele. Mis olid minu naastes kadunud, nii nagu ka minu auto sealt vahelt. Mis tähendas järjekordselt menetlust ning pea tuhandekroonist väljaminekut. Enne seda veel ekslemist õhtuses vanalinnas, et leida vajalik parkla, kuhu auto oli juba jõutud toimetada.

Rääkimata muru pikkusega seotud menetlustest. Kus minu abikaasa suhtes alustati koguni kaks menetlust, ja ühel korral määrati trahv, kuna Tartu maja sisehoovis oli rohi lubatust veidi kõrgemaks kasvanud. Ja ühekorra oli sisehoovi värava juures maas olnud kaks suitsupakki. Me ise ei suitseta ning võib vaid mõistatada, kuidas need suitsupakid sinna said. Igal juhul andis see tublidele linna-ametnikele võimaluse algatada menetlus ja karistada.

Siis muidugi purikate teema. Mis võttis lausa koomilised mõõtmed, seda mõned aastad tagasi, kui mu abikaasa 80-aastane isa veel elas. Kus siis talle helistati ja käratati kurjalt, et purikad olgu kohe kadunud! Muidu tuleb maksimumtrahv, mitmed tuhanded kroonid. Šokeeritud isa helistas oma tütrele ja kurtis muret, ning asusime kohe purikatega tegelema. Selgus, et nad olid räästa küljes nii kõvasti kinni, et neid ei saanud kuidagi niisama kätte. Tuli tõstuk tellida. Linnavalitsusest saime küll tõstuki telefoni numbri, ent seal vastanud härra teatas, et järjekord on kuu aja pikkune. Vastasin, et selle aja peale on lumi ammu sulanud, mispeale teatas tema, et ei saa muudmoodi aidata. Nii siis püüdsime neid purikaid veel omal jõul kangutada, ja kui see ei aidanud, siis jätsime asja sinnapaika. Mingit menetlust ega trahvi õnneks ei tulnud, aga parasjagu sahmimist oli küll.

Siis edasi piisas meil abikaasaga anda intervjuu Tartu kohalikule ajalehele selle kohta, et teeme majas remonti ja tahame avada kohviku, kui oli algatatud menetlus registreerimata remonditööde kohta. Kus oli juures ähvardus teha 18 000 krooni trahvi. Kuigi remonditööd, kui neid üldse oli tehtud, olid toimunud mitu aastat varem, kui majaomanik oli mu abikaasa isa ja seal sees elasid lisaks meile üürnikud. Mu abikaasal võttis sellisel viisil algatatud menetlus igatahes tuju üldse mingit kohvikut või asja teha. Seda just menetlejate suhtumise tõttu.

Sellele menetlusele järgnes kohe maksuameti menetlus, kus siis maksuametnik oli teada saanud linnavalitsusest, et meil pole luba kohvikut teha, ning väitis, et kõik maja juures tehtud kulutused on sellega ettevõtluse seisukohalt tühised. Ning tühistas taotluse enam makstud käibemaksu tagastamise kohta. Ligi 50 tuhande krooni ulatuses. Ei aidanud isegi väide, et kui kohvikut teha ei lubata, siis üürida võib ikka kortereid välja, ja kulutused olid tehtud ukselukkudele ja uutele ustele ning akendele. Asja menetlenud maksuametnikku see asi ei huvitanud. Loomulikult võttis see menetlus igasuguse huvi unistuste kohvikut rajada. Mis sa ikka vägisi pressid, kui ei soovita investeeringuid ega töökohti. Abikaasa otsustas algselt kohviku rajamisse planeeritud rahasumma investeerida silmaringi laiendamisse, ja menetlustest puhkamisse, poolteise kuu pikkusesse USA reisi. Mis läks maksma suurusjärgus pool miljonit krooni.

Siis tulevad blogiga seotud menetlused. Kus siis algatati menetlus teatud isikute kaebuste põhjal, kelle isikuandmeid olevat blogis "töödeldud". Ma olen rääkinud oma sõprade ja tuttavatega üle maailma, ning keegi ei tea midagi sellisest korrast, mille järgi ei ole lubatud blogides kasutada teiste isikute nimesid ega pilte, kuigi need on üleval mõnes muus veebis. Aga Eestis tegutseva Andmekaitse Inspektsiooni jaoks näib see olevat üks põhitegevusi, algatada menetlusi blogijate vastu. Mis siis meie peres lõppes läbiotsimisega, kuna Andmekaitse Inspektsiooni töötajad leidsid, et nõnda on neil võimalik ära tõestada, et just mina olen teatud tekstid blogisse sisestanud. Ja nüüd tõestavad nad seda juba ligi aasta, kusjuures nende käes on kõik meie töövahendid, see on siis arvutid ja mälukaardid. Samas kui näiteks Soomes võetakse sellised vahendid ära vaid mõneks päevaks, et teha andmekandjatest koopiad. Pole sellist asja, et riistvara, töövahendeid enda käes hoitakse. Selle menetluse kahju võib hinnata mitmele sajale tuhandele kroonile, mida Andmekaitse Inspektsioon vaevalt suudab hüvitada.

Töövahendite konfiskeerimine Andmekaitse poolt tõi omakorda kaasa teise menetluse, mis puudutab elatise maksmisega viivitamist minu eksnaisele. Kus minu eksnaine esitas politseile avalduse selle kohta, et ma hoian kuritahtlikult kõrvale elatise maksmisest. Mille tulemusel algatati minu suhtes kriminaalasi ning kriminaalmenetluses on mind ja minu abikaasat üle kuulatud. Kusjuures menetlus on algatatud selle põhjal, et elame "head elu", mis tuleneb abikaasa pärandusest ja eelpool kirjeldatud reisist. Kuigi raha oli abikaasa oma, olen kahtlustatavaks tunnistatud mina. Ja abikaasa puhtsüdamlikku ülestunnistust, et tema keelas oma raha elatise maksmiseks kasutada, ei võetud isegi kuulda. Sest vaja olevat kohtu alla anda just mind. Sedasi näeb ette menetluse loogika.

Ma olen abikaasaga mõelnud, et mis on sellise Menetluste ajastu põhjus, ja vähemalt üks tundub olevat Euroopa Liiduga liitumisega kaasnenud ametkondade loomine ning neis tegutsevate ametnike eriline usinus praegusel koondamiste ajal. Siis kartusest, et kui nad pole piisavalt usinad, ja oma olemasolu menetlustega ei tõesta, siis lastakse nad lahti. Tundub, et eesmärgiks on võetud kodanikel veri ninast välja pressida. Teine võimalus on see, et masu-ajal, ja olukorras, kus maksukoormust ei taheta tõsta, on võetud kõrgemal tasemel vastu otsus kasutada kõiki võimalusi riigikassa täitmiseks, läbi eri menetluste. Näiteks oli möödunud aastal juttu sellest, kuidas politsei hakkas autodes kontrollima tulekustutite kehtivusaega ning muid selliseid pisiasju, mida kunagi varem pole kontrollitud. Ning teedele aeti välja isegi noorsoopolitseinikud, kiirust mõõtma ja trahve välja kirjutama.

Menetluste ajastust on saanud omamoodi ühiskonna proovilepanek, umbes nagu sõja, küüditamiste või taasiseseisvumise järgsel ajal, kus siis tugevamad jäävad ellu ning mille kohta võib öelda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ise elan päev korraga, ilma suuremate plaanideta, sest kunagi ei tea, kust sajab kaela mõni uus menetlus. Iga päev võib tuua mõne üllatuse. Ootan pikisilmi menetluste-järgset aega.