Nats rahulikum juba :)

Kell on 0:06. Tahtsin teid rahustada. Ma olen juba palju rahulikum. Mul on selline paha iseloomuomadus, et ma lähen alati põlema, kui kogen ebaõiglust. Ja siis pingutan üle.

Nagu, muide, mu emapoolne vanaisa Väinö, kes oli ingerlane. Temaga oli kord selline lugu, et kolhoosis oli joomapidu ja ta jõi end väga purju, lausa mäluauku, ning keegi tuli talle siis kallale ja peksis ta vaeseomaks. Hommikul ärkab vanaisa üles ja küsib kurja häälega: "Kes mind peksis?". Keegi ei julenud süüd omaks võtta, sest vanaisal, kelle ema oli tatarlanna, oli löömamehe kuulsus. Järgmisel nädala jooksul käis vanaisa kõik peolised läbi ja lõi neil ükshaaval ninad üles. See oli tema käsitus tõe jaluleseadmisest ja õiguse maksmapanekust :). Mis seal ikka, tunnistan, olen ise ka selline, et kui kogen ebaõiglust, siis ajan ka kohe oma väiksed rusikad püsti ja olen valmis igaühele kallale tormama. Seda, kes ja miks, küsin ma sageli alles pärast. Aga ma üritan end parandada. Vaikselt.

Minu isa oli väga rahulik ja pika meelega mees, aga kui ta juba närvi läs, siis nii et-et. Tal oli kord kooliajal selline seik, et üks koolivend ütles talle halvasti ja isa läks nii närvi, et oleks selle koolivenna aknast välja visanud, kui teised poleks vahele tulnud. Ja Vorkutas, kus ta bandiitidega koos istus (metsavennad ja nende abistajad pandi kriminaalidega kokku), tuldi talle kord kambakesi kallale ja löödi prillid puruks. Isa tasus kätte nõnda, et peksis järgmisel päeval talle kallale tulnud bande ninamehe vaeseomaks. Ja pärast seda ei puutunud teda enam keegi.

Mu vanavanavanaisa, isaisaisaisa oli mõisa kubjas nimega Juhan Vaher. Tema esiisa oli tulnud Põhjasõja ajal Venemaalt, legendi järgi oli Eestist pärit mees hakanud oma kunagist kodumaad taga igatsema, kattis öösel hobuse kabjad nõnda kinni, et need kära ei teeks, võttis oma poja kaasa ja tuli Venemaalt tulema. Tal oli vene naine, too jäi sinna. Tolle mehe järeltulija, mu vanavanavanaisa oli nii julge mees, et kui mõisnik talle kitsal teel vastu tuli ja tal teelt astuda käskis, käratades: "Mats, teelt eest!", siis ta haaras mõisniku hobusel rakmetest ja lükkas ta koos vankri ja hobusega kraavi. Mõisnik ei julenud talt pärast seda juhtumit enam midagi tahta. Ta oli hiiglasuurt kasvu mees ka, see mu vanavanavanaisa, umbes nagu Kalevipoeg.

Miks ma neid lõbusaid jutte vastu ööd räägin. Aga sellepärast, et meil on tegelikult kõik hästi. Pikutame mõnusalt voodil ja vaatame telekat. Mida hullu tegelikult ikka juhtuda saab? Kui sul on sõbrad. See ongi elus kõige tähtsam - et sul oleks oma kõige kallim ja head sõbrad, kellele võib loota iga ilmaga. Sadagu taevast või pussnuge :).

Teie vahel üle pingutav Irja, oma isa tütar, vanaisa lapselaps ja ühe julge eesti mehe pojapojapojatütar.