Kõigepealt tahan avalikustada ilmselt kõige paremini hoitud riigisaladuse, ja olen valmis riigi reetmise eest ka vastutust kandma, ja see on: Eestis eksisteerib edasi Nõukogude Liit, ja kuidas veel.
Paarkümmend aastat tagasi, kui eesti rahvas suurte lootustega uued inimesed Toompeale valis, et nood vastavalt lubadustele platsi puhtaks lööks, järgnes pettumus, sest midagi sellist ei toimunud. Mõned endised nomenklaturnikud küll vahetati välja, punased lipukesed asendati sini-must-valgetega, ent endine süsteem, Nõukogude Liit oma aus ja uhkuses eksisteeris edasi. Ja eksisteerib tänaseni, kuigi selle nimetuseks on Eesti Vabariik, või kui soovite siis Euroopa Liit. Eksisteerib edasi just neis inimestes, neis aparatšikutes, kes oma ametis jätkasid. Ja kes siiani takistamatult jätkavad.
Nõukogude Liit väljendub ehk kõige paremini neis otsustes, mida need vanad aparatšikud või nende usinad õpilased teevad, näiteks selles, kuidas ühe tuntud ettevõtja abikaasale kohaldatakse sundtoomist ametniku juurde, kuna mitme lapse ema polnud sellele aparatšiku arvates korrektselt muru niitmisest teatanud, või selles, kuidas oma lapsega kohtumise eest võitlevale isale kohaldatakse mitme kuu pikkust vangistust selle eest, et saatis oma endisele naisele sms-i teel paar kurja küsimust, miks last lasteaeda ei toodud. Ja kus otse kohtusaalis vastaspoolele kallale läinud, teda kägistanud ning tappa ähvardanud nomenklatuurne vandeadvokaat pääseb kirjaliku noomitusega. Need on juhtumid, mis välja paistavad, ent see on vaid tipp, jäämäe veepealne osa.
Armastatakse rääkida esimesest ja teisest Eestist. See on puhas müüt, midagi sellist pole olemas, ka Eesti Vabariiki pole tegelikult olemas. On Nõukogude Liit, oma nomenklatuuriga, ja ülejäänud mass. Nii nagu Nõukogude Liidus oli nomenklatuuril kõik olemas: autod, hea toit, välisreisid, majad ja suvilad, nii on see ka praeguse nomenklatuuri puhul. Võib isegi öelda, et nomenklatuur elas Euroopa Liidus juba enne 1990ndate lõppu, elas seal 1990ndate algul ja elab seal ka praegu. Teine lugu on aga ülejäänud massiga, kes tundis Nõukogude Liitu omal nahal "täiega" juba varem, ja tunneb ka praegu.
Oma rännakutel Eestis näeme Irjaga iga päev inimesi, kes on jäänud süsteemi hammasrataste vahele.Ja kellel pole abi mitte kusagilt loota. Nad kannatavad, aga ei julge iitsatadagi, sest nad on hirmul. Hirmul süsteemi ees. Nii nagu see oli Nõukogude Liidus. Kus suur tuus võib kõike, ent väike inimene tallatakse lihtsalt jalge alla. Võim kehtestab end läbi kohtusüsteemi, kus on võetud kasutusele küll Euroopa Liidu seadus, ent kus õigust mõistetakse endiselt Nõukogude Liidu tavade järgi. Muide, ka Nõukogude Liidus olid inimõigused seadusega kaitstud! Muidugi selle peale ainult naerdi ja saadeti inimesi nende arvamuste pärast üksteise järel kas hullu- või vangimajja. Praegu on ajad teised, ütlete! Kas ikka on? Miks näiteks mõistetakse inimesi süüdi nende arvamuste eest, võtame kasvõi Tiit Madissoni, kes oli poliitvang ka 1990ndatel, kus väideti et Eestis kehtib mõtte- ja sõnavabadus. Või Risto Teinonen, kelle tagaajamine tema veendumuste pärast on võtnud juba koomilised mõõtmed. Või loomakaitsjad, noored inimesed, kelle puhul on ette võetud nende vanemad ja vanemate töökohad ning ähvardatud võimalike komplikatsioonidega tulevikus. Või noor reformierakondlane, kes oma liiga julge erakonna-vastase kriitika pärast sunniviisiliselt mitmeks kuuks hullumajja "rohtude peale" suleti. Kelle arsenali sellised võtted kuuluvad?! Aga loomulikult, Nõukogude Liidu ja KGB omasse. Ja kes selle üle valitseb? Õige, partei.
Küsite, kas see on juhus, et Kommunistliku Partei ustav käsilane Andrus Ansip, kes veel 1987. aastal koeri demonstrantide kallale saatis, on nüüd riigi juhtiva partei eesotsas? Loomulikult mitte. Kompartei on lihtsalt nime vahetanud, selle nimi on nüüd Reformierakond, ja tema käes või kontrolli all on kõik tähtsamad asutused: Euroopa Komisjoni voliniku koht, Eesti esindus Euroopa Liidu juures, Riigikogu, valitsus, Eesti Pank, õiguskantsler, Riigikohus, prokuratuur, kaitsepolitsei, presidendi kantselei, Eesti Meedia. Mis demokraatiast või võimude lahususest me siin räägime? Kogu võim kuulub parteile, nagu ühes ehtsas Nõukogude Liidus. Selle partei kontrolli all on nii seadusandlik kui täidesaatev võim, kohtuvõim ning ajakirjandus. Ja nii nagu Nõukogude Liidus, kehtib partei liikmetele immuunsus, ehk parteiline vastutus. Ehk teisisõnu: nemad seisavad seadusest kõrgemal, võivad teha, mida tahavad. Saata inimesi perse ja ähvardada vanglaga. Käskida ja keelata. Jagada ja valitseda.
Kas selline olukord peaks jätkuma? Nalja teete! Kas selle nimel on võidelnud meie isad ja vanaisad, et nende lapsed jätkuvalt üht parteid teenivad, mis oskuslikult nime vahetas, ent mis edasi võimutseb ja möllab. Kehtestab oma absoluutset võimu, kui korraldab öösiti rahvale südamelähedaste sammaste mahavõtmisi ning süüdistab selles heauskseid inimesi, kes oma sümboleid paljaste kätega kaitsma tulevad. Õiendab julmalt arveid nendega, kes julgevad vastu vaielda. Kust selline asi on tuttav? Loomulikult, Nõukogude Liidust, ja selle kõige hullemast, Stalini ajast. Kus samuti ööpimeduse varjus ausambaid õhiti, ning õiendati julmalt arveid nendega, kes seda tegevust takistasid. Süüdistades neid inimesi koostöös vaenulike välisriikide valitsustega.
Mu sõbrad, ka need, kes nomenklatuurile truudust vandunud, ÄRGAKE, AVAGE OMA SILMAD! Vaadake, mis teie ümber toimub. Mis tehakse teie tuttavate, sugulaste ja sõpradega. Kas me selle nimel oleme võidelnud ja töötanud, et end sedamoodi alandada lasta?!
Kutsun üles viima Eesti iseseisvumine lõpuni ja kukutama võimult Kommunistlik Partei ning koos sellega Nõukogude Liit.
29 kommentaari:
Põhimõtteliselt nõus.
LIITUN!
huvi pärast vaatan kuna seltsimehedi kutsikad aktiviseeruvad. või peedistavad nad siin eranditult oma tööajast kui maksumaksa raha tuulutavad
Kompartei nimi on ju hoopis Keskerakond.
NÕUS!
Ootate lintereid-revasid-klenskeid etteotsa? Mina ei oota.
Selles on teil õigus, et nomenklatuur püherdab luksuses nagu vene ajalgi. Heaks näiteks on Tallinna meeri V6-mootoriga 4-veoline limo. Suure kaarega süljatakse pähe neile, kel läheb halvasti.
Nagu 30 a tagasi, erinevad jutt ja tegelikkus kardinaalselt.
" Või loomakaitsjad, noored inimesed, kelle puhul on ette võetud nende vanemad ja vanemate töökohad ning ähvardatud võimalike komplikatsioonidega tulevikus."
sa mõtled neid punkaritest hipisid kes filmivad tanaval karusnahka kandvaid inimesi ja nimetavad neid mõrtsukateks.
Veel on neil imelik komme minna ruuparitega poodide ette ja seal segada inimeste tööd. Hiljem selgub et antud poes ei müüdudki karusnahka.
Nende vanemate kottimine on sinu enda haige fantaasia. Mida ma ei usus ennem kui tõestad.
..ja avame väravad Vene vägede ees !
see skisofreenia peale ei lähe.
kremlimeelsusega sulgete uksi.
nagu näitaks Degtjarenko juhtum, kannatas Savisaar selliseid välja pool aastat.
Nii et, vale kaart.
20:39le:
mind ka paneb imestama, et linnapea selliselt uhkeldab, ilmselt mingist alaväärsuskompleksist, et mitte Toompea tuusadele alla jääda. Mina tema asemel valiks meelega Škoda, näiteks. Isegi Soomes ja Rootsis, kus rahvas palju jõukam, ei sõida juhid selliste autodega.
20:44le:
nad on ise rääkinud, et nende vanemate töökohta on helistatud ja ähvardatud.
to inno 20:50
on nad sellest kusagil netis rääkinud? uudistes? ...tegelt pole mul nendega ise raske kontakti saada...oi inno kui sa sonisid
20:50:
vene vägede ees on võimulolev partei juba väravad avanud: tema üks käsilane müütas riigisaldusi ning teine käsilane semutseb küberrünnaku korraldajatega.
Loomakaitsjate jutt on näiteks siin: http://uudised.err.ee/index.php?06150264
nõus, ja peale selle on meil ka ametnike riik, kuis muidu väikeettevõtjana ei saa ma iga päev oma klientidele pühenduda vaid tegelen järelvalvajatega ja nende nõudmistega st. nende ülal pidamisega.
Muruniitmise kohta niipalju, et R. Uukivi kui Rae vallavanem, kes selle nalja vaikimisi heaks kiitis, oli ju keskerakonna poiss. Nüüdseks on IRL ja reform seal seljad kokku pannud ja tõenäoliswelt võtavad ta maha. Te olete selles mõttes toredad klounid, et te täpselt ei tea ka, kelle pihta tuld annate.
Kirjutage pigem algaja juristi suursaavutusest:
Kohus jättis Bäckmani kaebuse rahuldamata
Tallinna halduskohus ei rahuldanud Eestit vaenavate ja stalinistlike avaldustega tuntuks saanud Soome kriminaalõiguse dotsendi Johan Bäckmani kaebust siseminsitri käskkirjadele talle eelmisel kevadel ja suvel Eestisse ajutise sissesõidukeelu kehtestamises.
Kuna kohus Bäckmani kaebust ei rahuldanud, siis peab ta kandma ka vastaspoole kohtukulud, ütles kohtusekretär. Bäckmanil on võimalik kohtuotus Tallinna ringkonnakohtus vaidlustada 30 päeva jooksul, vahendas ERR Uudised.
End Soome antifašistiks nimetav Bäckman ei olnud rahul siseministri mullu 24. aprilli ja 18. augusti käskkirjadega, millega talle kehtestati Eestisse sissesõidukeeld ning tahtis kohtult nende õigusvastasuse tuvastamist. Bäckmanit abistas protsessimisel õigusnõuga kunagine prokurör Irja Tähismaa
Mis seal kirjutada? Me kaebame edasi.
Absoluutselt nõus. Endine reziim eksisteerib täies hiilguses edasi, ainult sümbolid ja atribuudid on vahetunud.
to: 22:01
ma arvan, et kui kes tahes kuriteo toime paneb või halvasti käitub, tuleb korrale kutsuda, asi avalikustada. olgu ta siis lellepoeg, parteikaaslane või kes tahes.
Reva ja Linteriga soomusautol piketeerides nõudsite ikka Nõukogude Liidu taastamist? IRW.
A üldiselt teil kõik segi nagu puder ja kapsad. Heakorraeeskirjade täitmise nõudmine on reformierakondlik kiusamine (rrrraisk, nad kiusavad siis ju tervet Tartu linna! iseendid ka!), elatisraha nõudmisest teete mingi Eesti iseseisvuse keissi. Nujah. Suur segadus ja mania gradiosa - I2 kui suured vabadusvõitlejad... my ass.
Aga enda meelest olete maru normaalsed, nagu hullud ikka enda kohta arvavad. Et nemad on ainsad õiged, ümberringi aga ainult kaabakad ja värdjad.
Aga jätkake samas vaimus, see blogi ülatab kõik seebiooperid. Suure nalja käigus on küll lapsed palju haiget saanud, aga eks ilmarahval ikka ole tore ja lõbus kaeda, kuidas ullikesed sitakuulikesi veeretavad ja iga oma liigutuse õhinal üles täheldavad.
Kuule, see on igav, kuidas sa neidsamu Sauli ja muruniitmise keisse kogu aeg ketrad. Mõtle miskit uut välja, revolutsiooniks on nagu vähevõitu.
Savisaare uus auto on tõesti niru lugu. Ma loodan et ta vahetab selle millegi mõistlikuma vastu. Samas, vaadake meie "kallutamata" ajakirjanduse topeltstandardeid: kui pavts omale autot liisis, püüti sellest teemast kiiresti vabaneda, samuti nagu kaitseminni preemiatest. Nüüd on aga kõigil suud vahus...
Ma olen tegelt teis pettund, sõimajad. Varem tegite mul ikka tuju nukraks oma kommidega. Nüüd ei ole isegi naljakas, vaid piinlik.. Kas te tõesti ei suuda midagi paremat, teravamat, nõelavamat?
Praegu ma lihtsalt kehitan õlgu ja see pole fun.
Vaata Irja, midagi pole teha, keegi eiti ei viitsi teiega enam kirju vahetada, sõimamisel pole mõtet, no ja mis sa siin ikka vaimutsed, kui pärast saab "Nirti" või "Ingrid" nagunii loorberid endale. Kõik on juba olnud, kõike oleme lugenud, igav, ei ole fun, ei ole... Karta on, et varsti on paljud varasemad kohvikukülastajad teid lihtsalt hüljanud. Ja siis on teie lõpp ka lähedal. Sest armas aeg, kes olete te ilma selle blogita? Kaks Rakvere klouni (no seda olete muidugi praegu ka), kus te uue väljundi leiate? Soomes kiriku nurga taga lippu lehvitades? Ei kaja nagu kaugele... Kohtuhoonetes tsirkust tehes? No sellega teenite paremal juhul välja nupukese Õhtulehe 8. küljel. Järjekordset "raamatut" esitledes? Sinna tuleb kohale paar dozoorlast ja ehk astub läbi veel mõni tüüp, kes loodab klaasi veini saada. Nii et mis peale hakkate , kui blogi enam kellelegi huvi ei paku? Karta võib, et kaebekirjade vorpimine tüüdab suht ruttu ära.
Не сердись, девушка! Мне твои комментар нравился!
Дядя Сталин
Asi pole süsteemis vaid inimestes. Endine halb kommunist on täna halb suvaline -ist. Hea inimene võib olla kommunist või kes tahes.
23:33le:
aga kus me oleme öelnud, et oleme normaalsed? Me oleme täiesti ebanormaalsed, sest normaalne eestlane istub kössakil köögilaua ääres ja laseb end peksta. Meie ei lase end peksta ja astume vastu igale katsele seda teha. Ja kutsume ka teisi üles nõnda talitama.
Irja lemmikfraas, ja ütleks isegi, et elu moto, mida talle isa korrutas ja mida ta ise tihti meelde tuletab, on see, kuidas ta vaarisa lükkas mõisniku koos vankriga tee pealt kraavi. Irja elu ja tegevus on sellest fraasist kantud. Tema vaarisa elab temas edasi. Ja ta ei saagi teisiti.
Irja traagika on see, et paljud tema või tema isa sugused löödi nõuka ajal maha või saadeti Siberisse, kus nad samuti surid. Seettõttu paistab selline oma õiguste eest seismine tõesti ebanormaalne, ühiskonnas, kus ollakse harjunud kõige ees lömitama. Samas on Irja seda tüüpi, et mida rohkem teda peksta, seda tugevamaks ta saab. See on totalitaarsele režiimile väga ohtlik tüüp. Stalinistliku Eesti traagika on see, et Euroopa Liit ei lubaks Irjat maha lüüa. Nii et tulevik on enam-vähem teada: stalinism Eestis hukkub varem või hiljem, koos end Reformierakonnaks nimetava Kommunistliku Parteiga.
Kas see vaarisa oli see, kes suutis eluaeg rasket tööd tehes ehitada Tartusse maja, mida te nüüd püüate ükskõik mis hinna eest maha müüa, sest ei viitsi muru niita paarikümne ruutmeetri pealt?
Õnneks on see esivanem ammu surnud ega tea sellest midagi.
Irja isa oleks kindlasti väga õnnelik, et tupsununnu parim sõber on mees, kelle meelest küüditamine oli teene Eesti rahvale ja surm Siberis justkui piknik roheluses.
A no samas ega teile pole teisi sõpru enam jäänud ju kah
Ei, temal oli Võrumaal suur karjamõis, tema ei ehitanud midagi.
Aga lugu ise oli nii: ta käis mööda kitsast teed ja talle tuli vastu mõisnik vankri ja hobusega. Mõisnik käratas: "Mats, tee pealt eest!"
Mu vanavanavanaisa võttis seepeale hobusel rakmetest ja paiskas mõisniku kraavi. Ta oli valmis riskima eluga, et kaitsta seda, mida pidas õigeks. Mina samuti.
Postita kommentaar