Ilves: kas Eesti lugeja saab maailmast adekvaatse pildi?!

Väljavõte Delfi veebist.

Nii nagu ma olen öelnud Rein Veidemanni ja Indrek Tarandi kohta, nii võib öelda ka Toomas Hendrik Ilvese kohta: kui räägib asjast, mida tunneb, siis on ka tulemus hea.

Mulle väga meeldis Ilvese tänane ettekanne konverentsil "Masu ja meedia", mida Delfi otse üle kandis ja millel oli ka paarsada kaasaelajat veebi vahendusel. Ilves on ise elukutselt ajakirjanik, ajakirjandust õppinud New Yorgi Columbia ülikoolis (mis on üks parimaid nn journalism school'e kogu maailmas), töötanud pikka aega ajakirjanikuna raadiojaama "Vaba Euroopa" juures Münchenis, kuivõrd teda Ameerika Häälde tööle ei võetud, ilmselt tema vasakpoolsete (et mitte öelda nõukogude-sõbralike) vaadete tõttu nooruses. Ilves oli üllatavalt heas vormis ja tunda oli, et rääkis asjast, mida tunneb. Ning juhtis tähelepanu väga olulistele asjadele Eesti ajakirjanduses, eelkõige ajakirjanduse sõltumatus, ajakirjanike sõltumatus ja usaldusväärsus ning loomulikult ajakirjanduse kvaliteet, näiteks küsimus, kas Eesti lugeja saab maailmast adekvaatse pildi.

Ilves juhtis tähelepanu mitmetele samadele küsimustele või probleemidele, millel me peatusime Irjaga hiljuti "Vaba ühiskonna raamatus", ehk et olukorras, kus meedia- ja sõnavabadust peetakse Eestis üldiselt heas olukorras olevaks, siis milline on olukord meedia- ja sõnavabadusega tegelikult. Kas ikka väljaanded saavad vabalt avaldada kriitilist infot, ilma sattumata repressioonide ohvriks? Ning kuidas on meediaväljaanded seotud eri poliitiliste gruppide ja huvidega Eestis, ehk kelle pilli järgi nad tegelikult tantsivad.

Mulle meeldis, et Ilves tõstatas Online ajakirjanduse teema, kus Online väljaandeid käsitletakse omaette asjana, kuigi nad on tegelikkuses meediaettevõtte orgaaniline osa ja mida rohkem inimesed tarbivad infot internetist, seda enam. Ilves tunnistas, et tema 7-aastane tütar õpib lugema arvutist ajalehte lugedes (kui tema ise ja paljud eelnevad ning järgnevad põlvkonnad õppisid lugema paberlehe kaudu) ning see seab kahtlemata ka Online uudiste tegijatele senisest palju suurema vastutuse. Tuleb arvestada, et Online meediast on saanud valdava osa inimeste jaoks põhimeedia, ja paberväljaandest nišiväljaanne.

Eesti ajakirjanike ja ajakirjanduse väike ja piiratud silmaring on üks tõsisemaid teemasid. See oli nii juba varem, kui välisuudiseid refereeriti välisajakirjandusest. Ent probleem on ajas veelgi süvenenud, kuigi meediaettevõtted on teeninud suurt raha. Ent mis Luik selle suure rahaga tegi: ostis 800 miljoniga üles peldikuseina. Selle asemel, et palgata korrespondente eri riikidesse, nagu oli juttu, kui tekkis Eesti Päevaleht. Eesti rahvas kobab sõna otseses mõttes pimeduses. Ta ei tea, mis toimub välismaal (peale Moskva, Helsingi ja kohati Brüsseli) ja ei tea, mis ametnikud nende raha eest välismaal toimetavad. Isegi olulisemad Euroopa Liidu teemad on väga nõrgalt kajastatud. Välisajakirjanduse tarbimine küll korvab teatud määral seda puudust, aga mitte täielikult. Näiteks Helsingin Sanomate juhile Aatos Erkkole tuleb igal hommikul lennupostiga värske New York Times. Mis väljaanded ja kas üldse üldse on Eesti ajakirjandusväljaannete juhtide lugemislaual?

Tundub, et Ilves peaks ajakirjanduse teemadel rohkem sõna võtma. Sest ta tunneb asja ja on palju parem kriitik kui seda oli Lennart Meri, kes meedia teemadel lihtsalt lahmis. Ja Ilves võiks ise ka rohkem kirjutada!!! Näiteks hakata pidama meediakriitilist blogi.