Kes põletaks Kadrioru lossi vaiba? Janist, minust ja Käsmust

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui kuningas on surnud, hakatakse alati meeleheitlikult otsima uut kuningat. Ja Eesti õukondliku, nii nõuka kui vabariigi õukonna poolt kroonitud kuningas Jaan Kross on surnud. Ja pinguta sa kui palju tahes, jaga või kahe käega toetusi ja preemiaid, eesti kirjanikud on laisad ega viitsi kirjutamise nimel erilisi pingutusi teha. Raamatuid küll ilmub, tõsi, kuid need on halligavad ning jäävad poodide lettidele konutama. Kui välja arvata ausad pihtimused nagu too Mihkel Raua oma. Aga see pole ju ilukirjandus.
Eesti riik vajab aga uut esikirjanikku. Kuna ühiskond on muutunud järjest suletumaks ning inimesi lämmatatakse üha uute ja uute seadustega, siis on vaja kirjanikku, kes ei kirjutaks mitte sellest, mida võim iga hinna eest varjata tahab, ajakirjanduse allutamisest ja inimõiguste rikkumisest, vaid tegeleks inimese siseilma ja selle allhoovustega. Nõnda oli see ka vanal heal nõukaajal. Enn Tarto, Mart Niklus, Lagle Parek ja Tiit Madisson istusid vangis, aga Jaan Kross kirjutas muhedaid ajaloolisi jutustusi. Ei olnud meil oma Solženitsõni ega tulnud ka. Ka praegu ei ole  Eesti elavate kirjanike seas  mitte ühtegi, kes julgeks kirjutada Eesti elust nagu see tegelikult on. Ma ei pea silmas inimese siseilma ja selle allhoovusi, siin on julgeid küll, Olavi Ruitlane näiteks, vaid ühiskonda. Ei ole ühtegi kirjanikku, kel oleks julgust kirjutada ausalt meie üha suletumaks muutuvast ühiskonnast, üha paranoilisemaks muutuvast võimust ning nendest kafkalikest protsessidest ja menetlustest, millest me iga päev ajalehe ja teleri vahendusel osa saame.

Praegu on kirjanikule parim, kui ta on riigitruu. Ma ei ütle riigitruu selles mõttes, et truu Eestile, vaid truu Ansipile, Langile, Laarile ja kõigile neile, kes seal praegu oma positsioonist kümne küünega kinni hoiavad. Kirjanik teab, et sellest, kui poliitkorrektne ta on, sõltub, kas ta saab Kultuurkapitalilt toetusi ja preemiaid, kas teda kutsutakse presidendi vastuvõtule, kas tema raamatutest kirjutatakse ajalehtedes. Ja kes siis ei ihkaks kõndida Kadrioru lossi vaibal?

Kadrioru lossi vaip... Mulle meenub Kadrioru lossi vaibaga üks seik. Nimelt korraldas Jan, kes on mu sõber, ühel aastal Põhjamaade Luulefestivali, kuhu ta oli kutsunud esinema ka minu ja ülejäänud Tartu NAKi (Noorte Autorite Koondise) seltskonna. Pärast esinemisterohket päeva palusid korraldajad Põhjamaade Ministrite Nõukogust kõik festivalil osalenud luuletajad Kadrioru lossi pidulikule vastuvõtule. Ma läksin sealt üsna vara ära ega näinud, mis seal pärastpoole juhtus, aga kui me Janiga mõned päevad hiljem kokku saime ja kohvi jõime, siis ta oli väga solvunud ja ütles mulle, et naklased olid saanud hakkama koletu kuritööga. Nimelt - panid Kadrioru lossi vaiba põlema! Mulle tegi see nalja, aga Jan oli väga pahane ja mulle tundus, et kui ma nüüd suure häälega naerma hakkan, siis ta ei andesta mulle mitte kunagi. Ja ma ei naernud.

Lugesin Postimehest, et Jan on uue romaani valmis saanud. Loo juures on pilt Janist. Ja ta on isegi Jaan Krossi nägu. Temast annaks Krossi teha küll. Isegi initsiaalid on sarnased - JK. Ja tas on samasugust rahu ja seda tänases Eestis nii väga hinnatud väärikust, ka annus muhedust ja pehmet sarkasmi.

Olime viimast korda pikemalt koos Käsmus. See oli enne, kui kohtasin Innot. Jan kirjutas siis romaani "Tema" ja oli sellega suures hädas. Ka mina olin hädas, sest ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna tagasi Portugali ja jätkata elu J'ga, kes oli, nagu ta ema mulle telefoni teel usaldas,  juba kihlasõrmusegi valmis ostnud ja plaanis mind suvel Pariisi viia.

Nõnda me, kaks hädalist, siis Käsmus kokku saimegi. Jan redutas kirjanike loomemajas ja kutsus mind endale külla. Seal luges ta mulle ette katkendeid "Tema'st" ja küsis, mis arvan. Ta ütles, et on selle romaaniga juba hulk aega vaeva näinud ega suuda seda kuidagi valmis kirjutada. Nagu mina oma suhtega. Tükk aega vaeva näinud, aga ei suutnud seda kuidagi lõpetada. Rääkisin sellest Janile ja ta noogutas mõistvalt. Ma ei tea, kas ta kuulas mind päriselt või ainult tegi nägu nagu kuulaks, nagu mina olin teinud nägu, et kuulasin teda. Ma ei tea. Igal juhul oli mul tunne, et me mõistsime üksteist.

Pärast seda tegime pika jalutuskäigu külas ja istusime muulil. Ma ei mäleta enam, millest me seal rääkisime. Elust, inimestest, armastusest küllap. Aga ma mäletan, et Jan naeratas ja ütles: "Mõtle, kui ühel päeval kirjutatakse, et sel ja sel päeval ning sel ja sel aastal kohtusid Käsmus kirjanikud Jan Kaus ja Irja Vaher.." Ma mõtlesin ja tundsin, et ühel päeval meist ilmselt tõesti kirjutatakse.

See ei olnud meie viimane kohtumine, neid oli veel. Aga see seal Käsmus oli kõige tähenduslikum. Sest pärast seda kirjutas Jan valmis oma romaani ja mina läksin lahku oma portugallasest. Kohtume nüüdki vahetevahel, tänaval, põgusalt. Jan on jäänud endiseks - seks pisut ebakindlaks ja eneses kahtlevaks, aga vajadusel läbi halli kivi kirjutavaks kurvaks satiirikuks, kes ta oli siis.

Kas tast saab kunagi Jaan Kross? Ei tea, sest ajad, sõbrad, muutuvad väga kiiresti. Aga ühes olen ma nüüdseks veendunud. Ta ei pane kunagi Kadrioru lossi vaipa põlema.