Siin üks põnev tekst töö-eetika teemal, ehk kui eetiline on töö-eetika. Kus inimesed teevad hommikust õhtuni palehigis tööd, mille järele on nõudlust ja mis on seetõttu tasuv, ent mis enamasti ei tee õnnelikuks ei selle töö tegijat ega ka ühiskonda, sest enamik asju, mille järele on nõudlust, nagu näiteks kiirtoit või relvad, ei too kellelegi õnne.
Sellised töötegijad, meie aja kangelased tulevad enamasti pärast tööd koju, istuvad tülpinult teleka ette ja vahivad seda, valmistudes nõnda järgnevaks tööpäevaks. Ja nõnda päevast päeva, aastast aastasse.
Maailma oleks palju õnnelikum, kui inimesed teeks sellist tööd, mis teeb neid endid kui ka teisi õnnelikuks. Praegune aeg, tundub, on sellisteks muutusteks sobiv, sest üha vähemaks jääb selliseid töökohti, mis on tasuvad, või üldse töökohti.
Teine asi on muidugi see, kas ühiskonas valitsev režiim, süsteem seda soosib. Näiteks mina otsustasin peale Irjaga kohtumist elada just sellist, õnnelikumat elu, tehes seda, ehk kirjutada, mis teeb mind ennast õnnelikuks ja mis loodetavasti aitab ka teistel oma õnne leida. Ent vastuseis sellele on tugev. Asjasse on sekkunud isegi Eesti Vabariigi kohus, kes ütleb, et EI, sõber, kuivõrd sul on lapsed, siis ei või sa teha seda tööd, mis sulle meeldib ja mis sind õnnelikuks teeb, vaid pead tegema seda, mis sulle ette öeldakse, ehk tegema tööd, mille eest hästi makstakse, kuigi see ei pruugi teha õnnelikuks ei sind ega teisi. Põhjendades seda asjaoluga, et see on laste huvides. Aga kas laste huvides on tõesti see, et isa teeb tööd, mis ei tee teda ega teisi õnnelikuks? Kas laste huvides on see, kui isa õhtud läbi tülpinult teleka ees istub ja kel pole laste jaoks aega, kes on närviline ja tusane? Või otsustab siin ühiskond ise laste eest, mis on neile hea, kuivõrd lapsed ei suuda enda eest ise seista?!
Miks on see nii, et kui sul on lapsed, siis ei või sa enam teha seda tööd, mis teeb nii sind kui teisi õnnelikuks? Ehk seda tööd, mida sa ise teha tahad. Isegi, kui see, vähemasti algul ei too nii palju sisse kui mõni teine töö, mida sa vastumeelselt teeksid.
24 kommentaari:
Asi on selles, et sul ei ole professionaalse kirjaniku potentsiaali. Ütleme ausalt, et sa ei kirjuta praegu eriti hästi ja ei tee ka erilisi pingutusi, et areneda. Sinu praegustes tekstides ei ole viieaastatagustega erilist kvalitatiivset muutust märgata. Sa ei valitse oma stiili ja kirjutad üldse kuidagi ühedimensiooniliselt. Kes aga õppimisse vaeva ei panusta, see ei lõika kunagi vilju. Ja see kehtib kõigi alade kohta, mis vähegi oskust nõuavad.
Minu soovitus sulle on siiski leida mingi valdkond, mis sulle ka raha sisse toob (ehk ajakirjandus?) ja jätkata ilukirjutamist pigem hobina.
Küsimus on ju selles, et kas mulle meeldib seda teha, seda ajakirjandust, mis raha sisse toob. Ja kui ei meeldi teha, siis pole lootustki, et ma selles vallas mingit edu saavutaks. Kirjutamine mulle meeldib, ma olen kirjutades õnnelik ja kohvikul on väga palju lugejaid. Ja muu polegi hetkel oluline.
Ajakirjanduse kõrvalt kirjutada ma ei suutnud, tegin katseid 15 aastat, aga ilma erilise eduta.
Eks sa peadki nüüd lõpuks ära tegema selle sisekaemuse, mis jäi 20 aastat tagasi tegemata. Ehk et mis oleks see ala, mida sulle teha meeldib, ent millele sul oleks ka annet ja mis sind ära elataks. Mulle meeldib ka näiteks arvutis Tetrist taguda, aga see ei tähenda, et ma loodaksin, et see mu pangalaenud kinni maksaks. Ja ainult abikaasale see koorem jätta pole küll ilus.
Rääkisid kunagi, et su eluunistus on kohvikut pidada. Miks sa siis ei tee seda? (Ma ei pea silmas virtuaalset kohvikut, mis ilmselt teie rahamuresid ei lahenda.)
Ma ei tea, mu arust küll saab (tegeleda hea tahtmise korral Eesti riigis oma hobiga, mis on ühtlasi ka töö ja toidab pere ära). Ja ei koti see riik nii väga midagi, kui endal natuke nutti on, distsipliini muidugi ka. Justnimelt - VÄGA ei koti, natuke ikka kotib küll, eriti kui tegeleda oma kutsetegevusega (loe: hobiga) väike-ettevõtluse (loe: fie) vormis. Aga põhimõtteliselt saab hakkama. Mul laps ja abikaasa, peret pean üleval ainult mina oma loomingulise tegevusega. Siiani olen kenasti hakkama saanud, alati ei jõua kõikki tellimusi ette võttagi. Muidugi läks kliendivõrgu loomise ja heade koostööpartnerite leidmisega ka u. 10 a aega, aga kui oled ikka panustanud oma haridusse ja panustad jätkuvalt ka ARENGUSSE, siis kõik toimib.
Nii et otsi ikka endas kõigepealt vigu, ära hakka kohe üldistama nagu KEEGI ei suudaks EV-s ennast oma loomingu abil ülal pidada.
28.01.2010 10:00:00 talrk avalikustamine Gaida Kivinurm Lahendi avalikult teatavaks tegemine tsiviilasjas 2-07-23300, Eike Einama ja Juhan Saul Gross määruskaebused vanema õiguse äravõtmise või suhtlemise korra määramise nõudes.
28.01.2010 saame siis teada, et kas Tallinna Ringkonnakohtus on ka stalinistid või ei ole.
Üks variant on tekitada uued lapsed. Laste hankimine pole nagu nõukogudeaegne autoostuluba, et üks kord antakse ja kõik.
Ega sinu kirjutised siin õnne küll kellelegi too, sulle veel kõige vähem.
Sest kui sa tahad ilmarahvale midagi öelda, peab sul midagi öelda olema... Paraku oled sa ahga selline jalgratta avastaja tüüp.
Lapsed nüüd küll meelepärase valdkonnaga rahategemist ei takista, pigem annavad lisasärtsu. Ei ole igav, ei teki nürisid (milleks see kõik) momente, mida lastetuperioodil (11 esimest aastat abielust) vahest ikka ette kippus lööma.
Alati me igatseme seda, mida meil parasjagu ei ole. Tugevust näitab pigem ka see, et sa ei kipu maha tegema seda, mis teistel olemas on.
Jumala eest, tegelege oma hobidega ja rõõmustage isekeskis. 10% teie kirjatükkidest on ju lõppude lõpuks täiesti loetavad ja aktuaalsed.
14:49le:
kohviku tegemine on loomulikult ka unistus ja eks ta ükskord ka tehtud saab. Seni on kõik mu unistused täitunud.
Tule antsip appi, milles see riik süüdi on? Oma lapsed peab ikka iga vanem toitma-katma! Või peab sinu omasid riik toitma, sest sinu "töö" on päevast päeva kaasinimese ja sedasama riiki blogis pasaga üle valada? Väga kummaline mees oled... Ega riik sulle neid lapsi ei teinud, ikka ise tegid. Mis mõttes siis nüüd hädaldad?
Muide, meenus see, kui te kunagi hiltoneid mööda paarutasite ja sina armastasin treida kirjatükke stiilis "ainult lollid teevad tööd". Ma siis ükskord vastasin, et no ma ei teeks tööd sekundtiki, kui mulle ka sellised miljonid sülle kukuksid. Sa vastasid siis, et miljonid ei puutu üldse asjasse. Noh, nüüd selgub, et vist ikka puutuvad küll. Kui enam pole pärandiraha, mida sirgeks lüüa, ilmneb üks hetk, et kõik inimesed ei käigi tööl puhtast masohhismist ja lollusest, vaid sellepärast, et ennast ära elata. Mis, muide, ei välista oma töö armastamist. Muidugi teeb elu oma korrektiivid ja päris iga ninanokkimise eest raha ei maksta, aga nii see elu juba on. Veidi kummaline on lugeda täiskasvanud mehe virinat teemal, et miks talle lihtsalt raha ei anta ja miks, oh miks, peab ta oma lastele elatist maksma...
PS: Sellest hiltonites mahakäristatud rahast oleks osa võinud pigem oma poegade tulevikku investeerida küll.
Kui sa reaalselt selle nimel ei tegutse, siis see teoks ei saa. On asju, mis juhtuvad iseenesest ja on asju, mis ei juhtu. Unistuste naist võid kohata juhuslikult, kirjanikuks või kohvikupidajaks ilma tööta ei saa.
No selge. Kui nii, siis nii.
Aga lastega on nii, et ma pole kunagi keeldunud neid toitmast ja katmast, vastupidi, ma väga soovin seda teha.
kust selline sõge mõte, et kiirtoit ja relvad ei too kellelegi õnne, kuid innu kirjutised ongi see õnne läte?
peast.
nonii, rahajumala kummardajad on tagajalgadel...
17:37le:
küsimus oli selles, kas teha tööd, mis meeldib, või mitte.
Siin üks tsitaat tänasest Õhtulehest, Janek Mäggi'lt: "Ja mis peamine – edukad ettevõtted on need, kus kõik töötajad teevad seda, mida neile meeldib teha. Mida nad naudivad." Minu meelest kuldsed sõnad. Miks ei võiks inimene teha seda tööd, mida ta naudib?
Paraku ei saa tööks nimetada tagumikusügamist või internetti uitmõtete kirjutamist.
Su huvide ring on kuidagi väga kitsas.
Kas sul Inno õdesid- vendi on ja kas sa käid nendega läbi? On sul lähedasi sõpru ja käite te teineteisel külas?
Kui vastus on ei, siis sa oledk pärismaailmast irdunud inimene...Seetõttu ongi sinu jutud väga ühte auku. Teemad on sina, sinu eksnaine, sinu uus naine ja selle ümber toimuv hullus.
Ah see ka huvitab sind, sa šaakal. On ikka, aga ma ei hakka seda afišeerima, sest nagu näitab minu kogemus, siis võetakse see inimene kohe "ette" kui tema nime välja käin. Milleks inimesi kahuritoru ette sättida.
Veel viimasele: on teemad, mis on, kui huvitab, siis istu siin, kui ei huvita, kobi minema.
Innotshik on on ilmselgelt endast väljunud, nagu tema viimased "sõbralikud" pöördumised ilmselgelt nätavad. Vist on lugenud lõpuks läbi kõik kommentaarid Irina paskvillile Kesknädalas, kus keegi on asunud tänuväärselt paljastama Tähismaade telgitaguseid. Ja väljunud endast ikka kohe nii palju, et ajab segi nende kohta kirjutatu ja selle, mida ise kirjutab... näiteks selle, mis juhtub inimestega, kes julgevad oma nime all kirjutada siin blogis...
Tubli! Näib, et on lõpuks hakatud ka Kesknädalat lugema.
No Krokodilli ja Pikrit enam ei ilmu ja muid huumorilehti peab laupäevani ootama, kolmapäeviti siis tuleb Kesknädal natuke abiks. Mõni lugu on ikka niiiii naljakas, et loeme kohe terve perega ja naerame üheskoos. Mul vanamees käskis ütleda, et viimases numbris oli muidugi Irja lugu tema lemmik ja et loodab, et toimetus annab Irjale preemia. Ja siis veel käskis vanamees ütelda, et järgmine kord pangu Irja seksi ka, on veel lahedam! Ja det Bäckmanni elust tahaks lugeda, eriti hea, kui oleks ühes loos Bäckmann ja seks.
Siis võiksite te seal veel oma noorust meenutada, kuidas te kokku saite ja... Irja isa seksiseiklused oleks ka huvitavad ja...
Ja mis on sind siis takistanud oma lastele elatist maksmast? Ja ära tule jälle selle majajutuga. Kuhu nad oleks siis pidanud minema? Kah ema-ämma kapi taha nagu sina elad? Kui lastel oli niigi palju jama, millega leppida, siis ma mõistan Ingridi soovi, et vähemalt nende elukeskkond jääks samaks. Vaevalt, et ta ise nii väga tahtiski sinna majja jääda, kus sinuga oli elanud.
Ja see jutt on kah jama, et Ingridi tõttu ei saa sa lastega kohtuda... No kasva suureks, ausõna. Esiteks ei usu nagunii keegi ühtki su sõna, sest nii paljud valed on ilmsiks tulnud, teiseks, isegi kui Ingrid oleks hüsteeriasse sattunud, nagu sa väidad, siis mis imet seal oli, kui sa suvatsesid kohale ilmuda koos oma uue maadamiga? Oleksid lastega kohtuma minna ikka võinud üksi, aga ei, sul oli ikka vaja maksimaalselt konflikti genereerida, laste tunnetele sa sülitasid. Ja sülitad sealt alates, kogu selle imelise blogiga.
PS: Miks sa paned oma fantaasiad ja luulud kirja pealkirjadega "Ja mida rääkis Inks selle ja tolle kohta..."? Ilmselge, et I pole enamust neist asjadest rääkinud, need on nii ilmselt su oma väljamõeldised. Kui muidu pritsid sappi avalikult, miks siis osa paska Ingridi suhu panna? Ahnojah, eks ikka et võimalikult palju üritada teda maatasa teha.
Vot see on tõesti tase, tõelise mehe tase oma laste ema suhtes. Kes, muide, on kõik vahepealsed aastad, erinevalt sinust, kahte poega toitnud-katnud.
PPS: Usun, et enamik meist tahaks päevad läbi perset sügada ja vedeleda, aga enamikul on ikka nii palju oidu peas, et mitte kiunuda: "A see persesügamine on ju mu töö! miks mul ei lasta seda tööd teha? Stalinistlik riik käseb mul lastele elatist maksta, uuh, olgu neetud need stalinistid!"
Paistab, Inno, et sa ei saanud ikka pihta. Kirjutamine ei too ei praegu ega tulevikus sulle piisavalt sisse, seega ta ei saa kunagi olema sinu jaoks töö, vaid soovi korral ainult harrastus. Midagi vaielda siin ei ole.
a) sul ei ole piisavat hulka fänne, kes tagaksid eduka läbimüügi,
b) isegi kui oleks, ei ole sul piisavalt töökust ja distsipliini, et näiteks Erik Tohvri kombel mitu romaani aastas toota.
Postita kommentaar