Mis on vabaduspoliitika? Kas Eesti vajaks riiklikku iseseisvust?

"Vabaduspoliitika" on poliitika riikliku iseseisvuse taastamise, hoidmise ja säilitamise probleemistiku ümber, et läbi iseseisvuse kindlustada kodanikele võimalikult palju vastutusel tuginevaid õigusi ja
vabadusi, et tagada õigusriik.

Seda poliitikat Eestis esindab seni näiteks Iseseisvuspartei ja veel mõned valitsusvälised organisatsioonid, kes on seisnud vastu ka Eesti liitumisele Euroopa Liiduga.

Eesti kaotas oma riikliku iseseisvuse 2004. aasta 1. mail, kui liitus Euroopa Liiduga. Sellest ajast peale on Eestis kehtiv Euroopa Liidu õigus ja Eesti on Euroopa Liidu majandusruumi osa. Sellest ajast kaotas eesti rahvas kontrolli oma tuleviku üle. Ja sellest ajast algas ka lühiajaline buum, mis on praeguse krahhi üks käivitajaid. Räägitakse, et praegune majanduslik madalseis võib kesta pikki aastaid. Võib küsida, kas ja mida on saanud Eesti kasu liitumisest Euroopa Liiduga. Kui majandus on praegu tagasi Euroopa Liiduga liitumise eelses ajas ja Eestis pole ikka veel, 6 aastat pärast liitumist käibel eurot, millega eestlasi meelitati Euroopa Liitu. Ning Eestis on üle aegade suurim tööpuudus.

Euroopa Liiduga liitumine on tekitanud massilise väljarände Eestist, mida ei suuda korvata mitte mingisugune iibepoliitika. Eesti seisab silmitsi vajadusega hakata importima tööjõudu mujalt, näiteks Aasiast ja Aafrikast.

Kas Eesti vajaks vabaduspoliitikat ja riiklikku iseseisvust? Kui räägitakse, et Euroopa Liit ei taga Eesti julgeolekut, siis miks peaks Eesti olema selle liidu liige? Kaupade ja inimeste vaba liikumine seoses Euroopa Liiduga kehtib ka neis Euroopa riikides, mis pole Euroopa Liidu liikmed. Vastavad läbirääkimised käivad Euroopa Liidul isegi Venemaaga.