Päevalehes täna hea artikkel endiselt Riigikohtu esimehelt, Euroopa Kohtu kohtunikult Uno Lõhmuselt. Kus ta kritiseerib kohtuvõimu politiseeritust, läbi selle, et Riigikohtu esimeheks pandi tipp-poliitik.
Tõsi ta on, kohtunikud on seda nüüd omal nahal tunda saanud, mis tähendab kohtuvõimu politiseeritus. Kus ka neist sõidetakse teerulliga üle ja nende arvamust naeruvääristatakse. Poliitiku võtmine kohtu etteotsa on nagu püksi pissimine, algul hea soe, aga pärast päris väga ebameeldiv. Praegu on käes see ebameeldiv etapp.
Eesti suurim süsteemne probleem on hetkel see, et kõik võimud on politiseeritud. Ka kohtuvõim, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas seadusandlikku ja täidesaatvat kontrollima ning tasakaalustama. Nn neljas võim, ehk ajakirjandus on samuti politiseeritud. Ehk sisuliselt on kõik ette valmistatud vaikivaks ajastuks, mille võrsetele juhib samuti tähelepanu tänane Päevaleht. Omalt poolt lisan, et üks vaikiva ajastu tunnuseid, teisitimõtlejate tagakiusamine on kestnud juba mõnda aega. Samuti on vaikselt tasalülitatud opositsiooni, kuigi päris opositsiooniliidrite kallale pole veel mindud, nagu Valgevenes või Gruusias. Aga selleni on, nagu öeldakse, vaid kukesamm. Pärast seda on aeg küps kõikvõimalikeks arenguteks, minupärast kasvõi 1940. aasta stsenaariumiks.
1 kommentaar:
Sisuliselt on 1940. aasta juba toimunud, kui eesti rahvas sisuliselt sunniti EU poolt hääletama. Lissaboni lepped andsid asjale vaid lõpliku lihvi.
Postita kommentaar