Saabus selline küsimus:
Inno, kui sa saaksid teada, et sul on jäänud ainult mõned kuud elada, mida sa veel oma järelejäänud elus kiiremas korras püüaksid korda saata ja mismoodi sa tahaksid, et inimesed kes sind tundsid, sind pärast sinu surma mäletaksid?
Inno vastus:
ma ei püüaks midagi kiiremas korras korda saata, sest, nagu ma olen juba kirjutanud, siis pärast Irjaga kohtumist olen valmis surema juba ainuüksi selle nimel, et saatus mind Irjaga kokku viis. Juba paar kuud koos Irjaga oli väärt, et siia maailma sündida. Ent, loomulikult, ei soovi ma niipea surra, vastupidi, kooselu Irjaga on andnud mulle elujõudu ja ma tahaks võimalikult kaua vastu pidada, millest tuleneb ka soov anda oma osa sellesse, et ka ümbritsev keskkond toetaks ja jagaks seda soovi, võimalikult kaua vastu pidada. Sest, mis seal salata, kaasaja maailm omab palju enesehävituslikke momente, võtame kasvõi ebatervislikud eluviisid ja ebatervisliku toitumise, mis on saanud justkui normiks. Ja tervislikke eluviise harrastavaid inimesi vaadatakse nagu mingeid veidrikke.
Teiselt poolt on mul loomulikult soov olemas olla oma laste jaoks. Minu ema, näiteks, valis teise tee, mis oli ehk esialgu kergem, ent ta kustus enne kui mul avanes võimalus tema käest küsida minu jaoks olulisi küsimusi. Mina olen valinud raskema tee, ent kui see võimaldab mul laste jaoks olemas olla neile olulisel hetkel, et küsida olulisi küsimusi, siis ma arvan, et ma olen oma ülesande täitnud.
Mind tunnevad vaid üksikud väga lähedased inimesed. Nende jaoks elan ma edasi ka siis, kui mu maine keha peaks otsad andma. Nii nagu elavad nemad igavesti minu jaoks.
15 kommentaari:
Samas küsimus Irjale: mis tunne on elada mehega, kes ilmselgelt on siiani sisse võetud enda eelmisest naisest ja kasutab lihtsalt uut elukaaslast ära? Lugejale on ammu ilmne, et kui Ingrid peaks näpuga viibutama, siis oleks Inno koheselt tagasi.
...ja seda "laste nimel"...
Sõnad ja laused on ju ilusad ja kui neid kirjutaks keegi teine, siis... Aga et seda kirjutab Inno, kes oma tegelikku olemust - kättemaksuhimu, manipuleeritavust, ebatolerantsust, täielikku enesekriitika puudumist, niisa,ma-raha-saamise himu, jah, isegi kurjust - on siin aastate vältel ise ja Irja abiga demonstreerinud, siis...
Aga oma poegade koha pealt pea üldse suu kinni, neid pole sul nagunii enam ei juriidiliselt ega faktiliselt. Mis muidugi ei vabasta sind neile elatise maksmise kohustusest.
Ja, Inno,
Oi kui kuri. Aga sinu õnnetus on see, et sa tunned vaid blogi-Innot. Aga blogi ongi kuri asi, kaitsekilp. Selle põhjal Inno olemust aimata on umbes sama nagu skafandri kompamise põhjal arvata, milline inimene seal sees on. Suht lootusetu ettevõtmine.
Elu unistus on keppida Ingridit ja siis surra.
See oli lausa reaalsus.
jutuks hea küll, kui pärisinno oleks normaaalne inimene , siis ei oleks sellist blogi olemaski. Huvitav, kelle vastu sa end kaitsed kui suvalisis inimesi ümberringi solvad ja neile haiget teed? Oma laste elu oled sa nii või teisiti kihva keeranud oma ilge pläramisega ja kui sa väidad , et see on sinu enda kaitseks, siis oled sa lihtsalt vilets inimene.
Mina arvan, et mitte-blogi-Inno mittetundmine on väga suur õnn, isegi väga suur.
Hakkab tuleba jälle pori ja sitta Inno vastu.
A la, miks sa oma lapsi ei toeta ja "armastus Ingridi" vastu.
Võiks oma leierdatud sõnavõtud uuemate vastu vahetada kallid kommenteerijad. Või õigem oleks öelda 1-3 kommenteerijat, kes siin usinalt samasugust eksti vorbivad päevast päeva. -MIKS SA RAISK EI MAKSA ALIMENTE!?
Aga miks ta siis ei maksa? Ja ega muidu ju ei oskaks esitada küsimusi ega kommenteerida Inno suhtumist lastesse, Ingridisse ja paljusse muusse, kui ikka siitsamast blogist loetu põhjal.
Teadagi on kõik, kes Inno igat sõna tõe pähe ei võta ja takka ei kiida, stalinistid, aga nendesamade "stalinistide" meelest on jälle see äraleierdatud jutt. Nii et tasakaal olemas. Ja ei maksa nüüd öelda, et kui ei meeldi, ära käi siin "kohvikus" - on juba korduvalt tõdetud, et kui siin ei käidaks, poleks seda "kohvikut" olemas ja siis võiks Inno ja Irja ühest toast teise blogida (ahjaa, vahepeal Valveelektrik ka saadaks tervisi ja nõuak teadagi mida). Nii et "stalinistid" ei pruugi meeldida, aga ilma nendeta kohe kuidagi ei saa.
See suur, et ainsad kiitvad kommid
on siin sinu enda kirjutatud.Mannetu mandumine alates sidest lahkumisest.Irja kulul oled saanud liugu lasta.Ükskõik, kui ilus on laul,kunagi ta ikka lõpeb.
Ei ole mõtet paanikasse sattuda ei ühelt ega teiselt poolt. See blogi ei kao kuhugi, sest seda ei tehta mitte teistele, vaid endale. Ja on hea, kui leidub veel mõni, kes siit mõne iva leiab. See on juba suur asi.
ütled, et oled irjaga praegu väga õnnelik. tahtsin uurida, kui kaua sa ingridiga koos olles tundsid sama - et oled õnnelik ja tegemist on tõesti abieluga, kus mõlemad partnerid teineteisele toeks on (mitte ainult ühist perekonnanime ei kanna)?
Abielu kestab keskmiselt 4 aastat. 3 aastat ta vindub ja 7ndaks on ta sisuliselt läbi ja enamikel juhutudel lahutatud. Seni ei ole ükski minu 3st abielust üle 7 aasta kestnud.
Irjaga olin õnnelik esimesest päevast peale, Ingridiga ootasin ja lootsin õnne leida kokku 13 aastat, sellest ehk 7 aastat aktiivsemalt, peale Peebiku fääri juba vähem aktiivselt. Püüdsin olla rahul sellega, mis on, aga see "on" muutus iga päevaga üha vähem talutavaks, teatud tõusude ja mõõnadega, loomulikult.
Postita kommentaar