Üks lugu veebimeediast Pille Runnelilt, soovitan lugeda

Väljavõte Postimehe veebist.

Siin üks lugu Tartu Ülikooli teadlaselt Pille Runnelilt, kes on hakkama saanud doktoritööga veebimeedia kasutuse teemal ja sellest ka lookese Postimehesse kokku pannud. Mis on iseenesest huvipakkuv eilse president Ilvese meedia-teemalise ettekande taustal, kus president tõi välja, et internet mängib üha enam rolli inimeste, eriti aga laste arvamuste kujundajana, mistõttu peavad ka sisutootjad, eriti suured sisutootjad nagu ajalehtede portaalid olema veebi osas senisest tähelepanelikumad.
Runneli veidi segase ja igavavõitu lookese iva on lühidalt selles, et Eestis on tehtud küll kõvasti jõupingutusi interneti infrastruktuuri arendamiseks, umbes stiilis, et igasse kodusse arvuti ja netiühendus, ilmselt selleks, et kuskil edetabelis linnuke kirja saada, ent vähem on tegeldud teise olulise asja: interneti eri kasutusvõimaluste tutvustamisega. Ilmselt seetõttu, et seda on raskem mõõta ja selle eest linnukesi ei jagata. Mistap on interneti kasutamine, nagu Runneli uuringust välja tuleb, läinud isevoolu teed ja on üsna kaootiline. Ja kus kodanike endi aktiivsus on väga väike, internetti kasutatakse vaid ühesuunaliseks passiivseks info vastuvõtuks, kuigi internet pakub demokraatlikus ühiskonnas unikaalseid võimalusi kodanikuaktiivsuse suurendamiseks. Runnel on koguni nii pessimistlik, et väidab, et selles osas on õige aeg maha magatud ning midagi muuta on juba väga raske.

Ma ise arvan, nagu olen ka korduvalt kirjutanud, et sellise passiivsuse põhjus pole mitte interneti-alase selgitustöö ja motiveerimise vähesus, vaid ühiskonna enda nõuka ajast pärit nö stalinistlikud hoiakud. Kus igasugune kodanikualgatus ja altpoolt tulev initsiatiiv tambitakse maha ning keegi ei julgegi oma suud avada. Ei tänaval ega ka internetis. Julgen väita, et nõuka ajast on kaasa tulnud ka tava, et rääkimise õigus on riigi poolt tunnustuse saanud kõnemeestel, ning ülejäänute roll on olla vait ning kuulata, mis tähtsad onud (ja tädid) räägivad. See põhjendab ka anonüümsete kommentaaride suure populaarsuse, sest see on ainuke võimalus öelda välja oma arvamus, kartmata, et selle eest karistatakse. Sest, nagu mu enda kogemus näitab, kui oma nime all arvamust avaldada, siis järgnevad karmid "sanktsioonid", algavad kõiksugu menetlused jms. Kodanikualgatust ei saagi olla, sest see tambitakse juba eos maha. Ja seda ei teegi mitte niivõrd valitsus, vaid seda teeb ühiskond ise, kellele on aastakümnete jooksul kätte õpetatud (õigem oleks küll öelda, et repressioonide ähvardusel pähe taotud) enesetsensuuri kultuur. See enesetsensuur, mis on küll suures osas kadunud ajakirjandusväljaannetest, istub ühiskonnas jätkuvalt väga tugevalt sees. Mida näitavad kasvõi reaktsioonid Inno ja Irja blogile, kus ühiskonna ja valitsuse kriitilise kodanikualgatusliku blogi kõrvale tekkis spontaanselt rida uusi blogisid, mille eesmärk polnud mitte kodanikualgatuslikku eeskuju järgida, vaid mis olid ühemõtteliselt suunatud Inno ja Irja blogi kirjutajate maha tampimisele. Mis on iseenesest tüüpiline ühiskondliku enesetsensuuri näide. Samasugune nähtus toimis varem nõuka-aegsetes ajakirjandusväljaannetes, kus aastate jooksul vähenes nö kõva tsensuuri või ametliku tsensori roll, ja see asendus enesetsensuuriga, kus siis töötajad üksteist jälgisid, et keegi midagi lubamatut ei kirjutaks. Seda teemat on näiteks uurinud Tartu Ülikooli teadlane Maarja Lõhmus.

Ka see, kuidas ühiskond reageeris suu lahti teinud Võrus elava soomlanna kirjale või Johan Bäckmanile, näitab sedasama. Soomlased on harjunud suud lahti tegema, kui neile miski meelehärmi valmistab, ja selle eest seisma, ja on üllatunud, ilmselt ka õigusega, kui neil seda Eestis teha ei lasta. Nii nagu Stalini ajal, nii ka nüüd peetakse Eestis kõiki neid, kes oma suu lahti teevad ja oma õiguste eest seisavad, hulludeks. Minu meelest on üsna sümboolne, et Johan Bäckman, Helsingi ülikooli teadlane, kelle vaadete kohta on Helsingi ülikooli rektor öelnud, et neisse pole põhjust sekkuda, kuivõrd ülikool austab vaadete mitmekesisust, mis iseenesest ongi teaduse alus, et seesama Johan Bäckman on tunnistatud Eestis ebasoovitavaks isikuks. Ja seda tema vaadete põhjal, mis on oma olemuselt humaansed, suunatud inimõiguste kaitsele. Mis paljastabki Eesti ühiskonna stalinistliku loomuse, kus teatud vaated, olgu nad nii humanistlikud kui tahes, on tunnistatud ühiskonna-vastasteks. Ja seda ainuüksi põhjusel, et nad pole saanud Suure Juhi aksepti.

Eestis on kodanikuühiskonnani käia veel pikk tee, kui vahepeal, muidugi, ei saa Suureks Juhiks mõni Saakašvili-taoline idioot, kes eesti rahva jälle mõnele oinale maha müüb. Ja kellele rahvas selle eest mälestusmärgi püstitab.