Eesti Vabariigi paraad kui NLKP paraad, Ansip kui Brežnev

Väljavõte Postimehe veebist.

Küll mina mõtlesin eelmise nädala valitsuse pressionverentsil, et keda peaminister Ansip mulle kõige rohkem meenutab. Selline tige-kuri pilk, puhmas kulmud ja autoritaarne hoiak... Ja täna taipasin - muidugi Brežnevit, seda Nõukogude Liidu esimest sekretäri, kes samuti mitte kunagi ei naeratanud. Sarnaselt Brežnevile on ka Ansip sekretär olnud, Kommunistliku Partei orgosakonna sekretär Tartu rajoonis. Ehk siis kaks sekretäri - Ansip ja Brežnev.

Ja nagu Eesti Vabariik täna, nõnda armastas ka Nõukogude Liidu poliitbüroo väga paraade korraldada. Küll oktoobriparaade, küll maiparaade. Kus oli võimalust marssida, pasunat puhuda ja lipukesi lehvitada, seal seda ka tehti. Ja inimesed siis vaatasid, nina vastu televiisoriekraani, neid paraade, kus näidati aeg-ajalt poodiumi, kus seisid surmtõsiste nägudega sekretärid Brežnev, Antropov ja Tšernenko, ja aeg-ajalt rahvast, kes marssis, puhus pasunat ja vehkis lipukestega.

Ja ega see tänases Eesti Vabariigis teisiti ole. Postimees promob juba praegu (tänases lehes) Eesti Vabariigi 92. aastapäeva paraadi, nagu see oleks vabariigi aastapäeva kõikse tähtsam sündmus. Lehes on pildid valvel sõdurist ning uhketest sõjamasinatest. Tuleb peale ehtne nõukaaegne tunne. Südamesse poeb kõhedus ning mõte, et tea, kas peaks kah siin kodus valveseisangu võtma. Nii igaks juhuks. Sest ega tea ju. Kõigepealt poodiumid ja paraad, pärast arreteerimised ja trellid.

Sekretäridest poliitikud on sagedasti rumalad ning seetõttu ebakindlad inimesed ega kannata karvavõrdki kriitikat. Seepärast on just nende valitsusajal kõige suurem tõenäosus, et riik muutub pooldiktatuuriks. Sedavõrd suure tähelepanu asetamine nõukaaega meenutavale paraadile on üks järjekordne väike näide selle kohta, kuidas vaba mõtte ja vaba sõna koha hõivavad Eesti Vabariigis sõjamasinad ja avalikud jõudemonstratsioonid. Vaikivasse ajastusse suunduvatel riikidel on üks ühisjoon: nad lämmatavad vaimu ja eksponeerivad võimu.

Sõjaväel on suur tähtsus ka teistes totalitaarriikides: Põhja-Koreas, Iraanis, Hiinas. Ja ka neis riikides on ajakirjandus allutatud, ajakirjanikud uurivad vaid pehmeid teemasid, nagu näiteks tilkuvate kraanide ja lumevallide küsimust, nagu nüüd Eestis, kus ajakirjanike põletavaimaks küsimuseks ei ole mitte see, MIDA VABARIIGI VALITSUS ON TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS, vaid miks Tallinnas on nii palju lund, kui palju maksab Tallinnas ühistranspordi pilet ja miks Normann oma tööga hakkama ei saa.

Ajakirjanikest võib aru saada, ajakirjanikud on hirmul. Sest tänases Eestis piisab telefonikõnest, et su unistustele kriips peale tõmmata. Telefonikõne ja su raamat keelatakse ära. Telefonikõne ja sa oled töölt lahti saanud. Kunagi ammu, kui veel telefone nii laialdaselt ei kasutatud, piisas ühestainsast kaebusest, et sind Siberi rongi peale passitada. Need ajad hiilivad tasahilju tagasi.

Aga eks vaatame siis muidugi kolmapäeval seda paraadi. Vaatame, kuidas MEIE AJA ESIMESED SEKRETÄRID meile oma poodiumilt vastu vahivad. Täpselt samasuguse õõvastava, eneses nii kindla, ent siiski kergelt paanikasse sattunud koera pilguga nagu NLKP esimesed sekretärid enne Nõukogude Liidu lagunemist.