Inno ja Irja tervitus Eesti sünnipäeva puhul!

Armsad sõbrad!

Head Eesti sünnipäeva Teile!

Me ei ei soovi Teile head vabariigi aastapäeva, sest Eesti ei ole vaba riik. Eesti lakkas olemast vaba riik 1996. aastal, kui võimule tagasi roninud nõuka nomenklatuur pani vangi vabadusvõitleja Tiit Madissoni, ega ole saanud vabaks riigiks seniajani, sest poiitiilised repressioonid jätkuvad, võim on allutanud ajakirjanduse ning inimesed ei julge rääkida, mida nad tegelikult mõtlevad. Täpselt nii, nagu see oli saksa parunite, vene tsaari, Pätsi diktatuurirežiimi ja Nõukogude korra ajal.

Eestlane on olnud vaba vaid muistsel vabadusajal, natuke aega pärast Vabadussõda ning natuke aega pärast viimast iseseisvumist. Kuidagi on rahvale alati lõpuks päitsed pähe pandud, küll võõraste, küll omade poolt. Praegu on jälle omade päitsete kord.

Vabaks riigiks ei saa nimetada riiki, kus on piinarikas olla opositsionäär. Kus valitsuse kriitik peab arvestama vangimaja, hullumaja, maaletulekukeelu ja politseireididega omaenda kodus. Kus sa tead, mis on ajalehes kirjas enne, kui sa ajalehe lahti lööd. Eilse Postimehe juhtkiri on autoritaarses riigis nii sümboolne: "Üks kriitikavaba päev!". Leht, mis peaks olema ühiskonna valvekoer, sisuliselt pöördus oma lugejate poole palvega mitte kritiseerida selle riigi valitsust. Vaid ühe päeva, seda küll, aga mitte üheski tõeliselt demokraatlikus riigis maailmas ei tuleks ühelgi täiemõistuslikul ajakirjanikul mõttessegi pöörduda oma lugejate poole selliste sõnadega. ÄRGE  KRITISEERIGE  VALITSUST! See on kui kurb kaja meie küsimusele valitsuse pressikonverentsil: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS RIIGIS?

Me elame riigis, kus küsimusi ei tohi küsida. Kus ametnikud ja ka paljud ajakirjanikud on õppinud elama nii, et vastused on ette teada ning nende põhjusi ei pärita. Kus vaid hulljulge vaidlustab seda, kes on kutsutud ja seatud, ja seda, mida on Toompeal ja Stenbocki maja siniste kardinate taga otsustatud.

Hea sõber! Aga mõtleme täna neile meestele, kes ei kartnud. Neile meestele, kes ei kartnud võidelda saksa ordurüütlite ja parunite vastu, keda ei kohutanud ükski käsk ega keeld, ükski võim ega vägi. Kes julgesid astuda välja ja kõneleda vabaduse eest.

Mõtleme meestele, kes võitlesid Vabadussõjas ja võitsid, aga pidid alla vanduma Konstantin Pätsi diktatuurirežiimile. Mõtleme meestele, kes võitlesid vabaduse eest Eesti Leegionis ja Punaarmees. Ja mõtleme meestele, kes võitlesid vaba Eesti eest ka siis, kui võitlus oli juba lootusetu - Alfons Rebasele, Johan Pitkale ja Pitka poistele.

Julged mehed ei ole õnneks Eesti maa pealt veel maha surnud. On veel neid, kes julgevad vaatamata Rein Langi ja Ken-Marti Vaheri kogunemisvabadust kärpivatele seadustele tänavale tulla ja Eesti vabaduse eest välja astuda. Needsamad mehed, Tiit Madisson ja Mart Niklus, võitlesid kunagi võõra terrorireziimi vastu. Kas pole märgiline, et needsamad mehed, kes astusid kunagi välja Nõukogude Liidu vastu, astuvad nüüd välja Eesti Vabariigi vastu? Riigi omaenda asutajad? See on nagu George Washington ja Thomas Jefferson oleks astunud välja Ameerika Ühendriikide vastu.

Aga iseseisvusjärgsest Ameerikast ei saanud kunagi sellist riiki nagu tänane Eesti Vabariik. Ameerika Ühendriigid ei ole kunagi oma vabadusvõitlejaid vangi pannud.

Aga see ei tähenda seda, et Eesti ei võiks ühel päeval selliseks riigiks saada. Riigiks, kus on võimalik vabalt kõnelda ja oma arvamust väljendada, diskuteerida ja kritiseerida, kartmata, et sind võidakse selle pärast kinni pidada, kuskile ülekuulamisele kutsuda, vangi või hullumajja panna.

Kõik see on meie jaoks veel siniste merede taga. Aga kes teab, äkki see sinine meri ei olegi enam teab kui kaugel?

Meie vabaduse piinatud, ent murdumatu sümboli Tiit Madissoni taasärganud entusiasmi vaadates hakkan igatahes niimoodi mõtlema.

Saa vabaks, Eesti!