Inno: mina ei lammutaks midagi

Väljavõte Delfi veebist.

Viimasel ajal on esile kerkinud terve rida lammutajaid. Kõigepealt kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, kes lammutaks Tallinnas tervelt 7 objekti, ja kes ilmselt laseks ainult keskaegses stiilis maju ehitada, ning siis Jaan Kaplinski, kes lammutaks ka Tasku Tartus.

Ma võiks ka tuua terve rea objekte, mida lammutada, näiteks Tallinna kaubamaja filiaali Tartus, mida kutsutakse Tallinna ülikooliks. Või siis rahvusraamatukogu hoone Tallinnas, mis pole millegipoolest parem nn Karla katedraalist, sellest tondilossist, mille asemele kerkis Solaris. Ent ma ei lammutaks siiski midagi. Ka linna- ja kaubahalli jätaks alles. Sest kõik need hooned on oma aja märgid. Nad on igaüks tegijad omas ajas. Nii nagu on tegijad need keskaegsed majad Tallinnas, mis ehitati endiste puumajade asemele ja mis paljudes teistes hansalinnades mitu aastakümmet tagasi maha lammutati. Võiks ju öelda, et hoopis puumajad olid ägedamad, või et uuemad, klaasist ja rauast ehitised on etemad, ning need kõledad kivist onnid pikali lükata. Ent milleks, on ju needki osake ajaloost, omast ajast.

Mina oleks ka pronkssõduri oma kohale jätnud. Ning Lihula samba. On ju needki rajatised omal kohal omas ajas. Lõppkokkuvõttes on iga sellise objekti taga oma lugu, kellegi idee, töö ja vaev. On suur asi, kui keegi tahab midagi ehitada, sest lõhkuda või lammutada on palju kergem. Seda teab igaüks oma kogemusest. Selle asemel, et lammutada, võiks kritiseerijad ise ehitada midagi paremat, ise eeskuju anda. Ruumi ju on.