Kuidas Pohlaku Liina Haavli Liisile ja Loidi Vellole ära pani

 Irja Liivalaia tänava kohtumajas, väljavõte ajakirjast Stiil.

No nüüd väänab kohtunik küll paar aastakest otsa, arvas Loidi Vello advokaat Sillari Sven, kui Vello Loit lõõtsutades Tallinna Liivalaia kohtumaja trepist üles rühkis.

Liivalaia kohtumaja trepid, ojaa! Mul tuleb kohe nostalgia peale. Kui tihti sai sealt üles ja alla rühitud. Ja vahepeal ka üles ja siis jälle alla ning jälle üles ja jälle alla, sest kohtunikel oli tavaks istungeid ühele kellaajale sättida ning siis pidi muidugi prokurör olema see, kes jõudis mõlemale istungile. Polnud harvad need korrad, kus mul oli kell üheksa istung nii kohtunik Kunmani kui kohtunik Ivansoni juures. Nipp, kuidas prokurör jõudis mõlemale istungile, oli selline, et sa läksid kõigepealt Kunmani juurde, lugesid seal süüdistuse ette, siis vabandasid ja ütlesid, et lippan korraks Ivansoni juurest läbi, lugesid ka seal süüdistuse ette, vabandasid uuesti ja läksid tagasi Kunmani juurde, kus küsisid ära karistuse, et siis kohe jälle Ivansoni juurde tormata ja ka seal karistus ära küsida. Ilma naljata, nõnda see oli:  ikka, keel vestil, kohtumaja trepist üles, ja, keel vestil, kohtumaja trepist alla. Vahel jäi ka istung ära ning siis oli hea meel, sest sai kohtumaja kohvikus kohvi juua ja pirukaid süüa ning teiste prokuröride, advokaatide ja kohtunikega mokalaata pidada. Ma ei tea, kas see oli juhus, aga kõige sagedamini nägin mina kohtumaja kohvikus kofetamas kohtumaja esinaist Helve Särgavat, ju jäi temal kõige rohkem istungeid ära.

Selline see kohtumaja elu igatahes oli - vahepeal oli päris lõbus. Mõni kohtunik oli ka nii lahke, et kutsus sind oma kabinetti, kui istung ära jäi, näiteks Alari Möldre. Seal sai siis kohvi joodud ja mõnusasti juttu aetud. Ja kui mõnele istungile hiljaks jäid, siis polnud ka häda kedagi. Keegi ei ajanud pilli lõhkiseks. Ikka saadi aru, et kui on kiire, siis kõikjale ei jõua.

Ja nüüd! Vello Loit jääb istungile napilt hiljaks ja kohtunik Liina Pohlak jätab istungi ära. Palju see vaene mees hiljaks jäigi? Istung pidi algama kell 9:30, eksju, ja Loit jõudis kohtumajja 9:49. Aga mõelge, mis aeg kulub talvel mantli maha saamisele! Ja vähemasti prokurörid sättisid pärast puhvaika mahavõtmist veel tükk aega juukseid, silusid niiütelda karvu, nagu ütles Dilaila (Nahkur-Tammiksaar, mu juhendaja). Ja värvisid huuli, kõik prokurörid värvisid enne istungile minekut ilmtingimata huuli. Sest äkki on istungit kajastamas mõni ajakirjanik. Ja kohtuistungeid kajastasid enamasti meesajakirjanikud. Neid natuke ihaldati ja natuke kardeti ja nende jaoks tahtsid kõik naisprokurörid end ilusaks teha. Kord käis proksi vanas hallis majas kogunisti Mihkel Kärmas ise ja oh seda ärevust ja endaehtimist siis! Ei saanud ju sorgus karvade ja mukkimata näoga Pealtnägija meeste ette astuda!

Nii et kohtusse õigel ajal pärale jõudmine võtab aega ja kes tavainimene, ei oska ju seda aega õigesti arvestada. Nagu ka Vello Loit. Kõigepealt oli vaja ära viia laps ja parkida auto, siis tormad, jalad rakkus, kohtumajja, ütled viisaka tervituse kohtumaja turvale, raputad endalt maha üleriided, vaatad korraks peeglisse, et oled enam-vähem inimese nägu (sest prokurörid küsivad karistust ja kohtunikud mõistavad kergema või raskema karistuse ei millegi muu kui inimese näo järgi), suurest ärevusest lööb kõhtu valu ja oled sunnitud käima sital, ei taha ju kohtuistungi ajal näppu püsti ajada ja "välja" paluda ning sellega prokuröri-kohtunikku veel enam vihaseks ajada... Puhh, mis veel? Ahjaa, ja siis tormad, keel vestil, kohtumaja trepist üles nagu Vello Loit ja sulle öeldakse, et kuna sa jäid viisteist minutit hiljaks, siis istung jääb ära ja sa pead sama närvidemängu kolm päeva hiljem uuesti läbi tegema!

Vaevase viieteistkümne minuti pärast!

Nagu prokurörid ise ei hilineks ilmaski!

Nagu kohtunikud ise ei hilineks ilmaski!

Hilinevad mis kole ega vabanda ka. Aga teiste hilinemisi karistavad karmilt. Nagu Sillari Sven teadis: no nüüd paneb küll mõne aastakese juurde.

Ega advokaat ilmaasjata sõnu loobi. Küll paneb, kus sa pääsed. Ja paneb kohe mõnuga. Ei saa korralikult magadagi, kui ei ole pannud. See panemine annab neile kohe sellise isevärki rahulduse.
Nagu prokuröridelegi. Neil oli vahel kohtumajast tulles peas nii õnnis naeratus nagu nad oleks orgasmi saanud. Ju oli siis kohtunik pannud just selle karistuse, mis nad küsisid. Mu kolleegidest tundsid karistuse küsimisest ning omaküsitud karistuse saamisest iseäranis suurt naudingut Kristel Siitam ja Kadri Väling. Kui Ringkonnakohus kord Kadri Välingu küsitud karistust vähendas, siis ta ei saanud öö otsa magada.

Te vaadake pärast Haavel-Loidi istungit prokurör Vallo Karileri nägu. Ja kohtunik Liina Pohkaku nägu. Üks saaga jõuab lõpule. Meie aga jälgime mängu ja vaatame, kas Sillari Sveni ennustus, et nüüd kohtunik alles lajatab, ka õigeks osutub.