Kas blogi on ajakirjandus?

Ajakirjandus või mitte? Inno intervjueerimas Peeter Võsa, august 2009.

Kui ma ise blogimisega alustasin, ja kuigi olen õppinud ajakirjanikuks ja töötanud suurema osa oma elust ajakirjanikuna, meeldis mulle mõelda, et blogimine EI OLE ajakirjandus. Et see on pigem ilukirjandus, minu päevik, kus ma võin kirjutada, mida mõtlen, ja mida sülg parasjagu suhu toob, sest ilukirjandus paljuski seda on, puhas looming. Mis on seda väljapaistvam, mida vahetum ta on. Kus looja ei tohi end lasta mõjutada kõrvalistest teguritest, vaid tegutseb nii nagu looja temas talle ette ütleb.

Nii ma siis kirjutasin oma päevikut, mis oli ka teistele avatud, kuhu panin kirja juhtumisi oma elust ning seda, mida ümbritsevast arvasin. Idealistlikust soovist kirjutada asjadest nagu ma näen, et nad on. Ausalt ja avameelselt. Blogi andis selleks suurepärase võimaluse. Sest minu kogemus ajakirjandusväljaandes töötades seda ei võimaldanud, kuna sinu tekstist käis üle terve rida inimesi, kes sinu mõtteid ja teksti kohendasid, nii et sa ei pruukinud esialgset mõtet enam üleski leida, kui hiljem seda teksti lugesid. Ning siis pidid taluma kõiki neid kurje telefonikõnesid isikutelt, kes teatasid, et sa polnud ka nende mõtteid õieti tõlgendanud. Või õigemini, sina küll tõlgendasid, ent kui see tekst eri inimeste käest läbi käis, siis oli moondunud ka nende inimeste mõte, kellega sa olid vestelnud. Lisaks pidin ajakirjandusväljaandes arvestama teatud eetiliste normidega, mis seadsid oma piirangud, ning veel paljude muude asjadega, näiteks toimetaja või lehe omaniku eelistustega. Ühesõnaga, ma leidsin, et ajakirjandus pole kõige efektiivsem viis kirjutada asjadest nagu nad on, ja kuivõrd mul oli soov seda siiski teha, kirjutada asjadest nagu nad on, siis leidsin abivahendiks olevat sobiva blogi. Sellise minule teadaolevalt ilukirjandusliku žanri.

Kuni möödunud aasta kevadeni, kus minu koju tulid ametnikud, kel oli näpu vahel kohtuniku order, mis lubas mu kodu läbi otsida, leidmaks blogi kirjutamiseks kasutatud materjale ja seadmeid. Mu kodu tuhniti läbi ja teatud asju mitte ainult ei leitud, vaid need võeti ka iseenesest mõistetavalt kaasa. Seejuures ei antud mulle isegi õigust kutsuda kohale advokaati. Läbiotsimisele eelnes ja järgnes terve rida toiminguid Eesti vabariigi kohtus, ent see ei muuda asja sisu: Eesti riigi ametivõimud sundisid mind vastutama selle minu arvates ilukirjandusliku teksti, oma päeviku eest. Mille kohta ma ütlesin, et võibolla ei kirjutanud seda isegi mina. Mis ei ole ka vale, sest vabalt kirjutades annab sulle paratamatult inspiratsiooni mingi seletamatu jumalik alge. Sellele vaatamata pandi vastutama mind, läbi selle, et kasutati üht kõige karmimat inimese ellu tungimise viisi (vabaduse võtmise kõrval) - kodu läbiotsimist. Tavaliselt rakendatakse seda vaid nende puhul, keda kahtlustatakse mõrvas või terrorismis.

Kuigi kohtus on veel lõpuni läbi vaidlemata, kas blogitekst on ilukirjandus või mitte, kuna läbiotsimise käigus kaasa võetud asjade menetlemine (või ekspertiis, nagu seda nimetatakse) pole veel lõppenud, võib seniste kohtuotsuste valguses öelda, et ka kohus ei pea blogi teksti ilukirjanduseks, kuna seda võetakse kohtus kui asitõendit. Ok, on kohtunikke, kes seda ei tee, ent on terve rida kohtunikke, kes seda teevad. Kuni Riigikohtuni välja. Mistõttu võib öelda, et Eesti riik on läbi kohtusüsteemi, ning ka läbi eri ametkondade andnud mõista, et blogi EI OLE ilukirjandus. Või õigemini ta on küll, ta on puhas päevik, ent seda mitte ametkondade jaoks. Nii nagu kunagi pandi oma ilukirjandusliku teksti eest Venemaal istuma Vladimir Nabokov, nii karistab Eesti riik karmilt ka blogijat. Mis pole suur ime olukorras, kus Eesti riik tahab hakata ka ajakirjanikke karistama nende töö eest.

Nõndaks. Ja olukorras, kus Eestis pole blogi ilukirjandus, kuna kohus võtab blogi teksti tõendina ja ametnikud korraldavad blogija kodusse reide, tekib küsimus, misasi see blogi siis on? Kas ta on kaktus, piima-auto või misasi? Lähtuvalt siis sellest keskkonnast, kuhu blogija on parasjagu asetatud, mitte sellest, kellena blogija end ise ette kujutab või kes ta loogiliselt on. Ja sellest keskkonnast lähtuvalt, kus blogija parasjagu on, või kuhu ta on asetatud, SARNANEB TA KÕIGE ROHKEM AJAKIRJANIKUGA. Ehk siis, BLOGI ON AJAKIRJANDUS.

Põhjendan lähemalt. Esiteks on nii mulle kui ilmselt paljudele teistele blogijatele ette heidetud, miks ma ei pea kinni ajakirjanduseetika normidest. Kuigi olen sellisele kriitikale vastanud ülbelt, et kamoon, blogi pole ju ajakirjandus!, ei tehta sellest ometi välja. Ilmselt siis tulenevalt ettekujutusest, et kõik, mis on kirja pandud, on tõsi. Mis teha, eestlane on juba kord selline, usub kõike, mis on kirjas. Ja sellega tuleb arvestada! Kui Eestis toimetada. Sest, nagu öeldud, eksimuse korral leiad sa oma magamistoast hommikul ametnikud, kes sind su oma voodist välja käsutavad.

Nüüd edasi, kui kõik see, mis kirja pandud, on tõsi, või seda käsitletakse tõena, seda ka kohtus, siis pead sa hoolikalt järgima kõiki norme ja tavasid. Ning kuivõrd blogijal endal pole võimalik ühiskonnas oma norme läbi suruda, või on see pikk ja vaevarikas teekond, siis on tal lihtsam klammerduda nende normide külge, mis juba eksisteerivad ja mis on elujõulised. Ning sellest tulenevalt on blogijale kõige lähedasem just ajakirjaniku staatus. Millele on leitud isegi rahvusvaheliselt kasutatav termin - rahva-ajakirjandus (citizen journalism) - kus kodanikud teevad ISE ajakirjandust. Seda ei tohi segi ajada kodanikuajakirjandusega (civic journalism), kus rahvas, või siis kodanikud on ajakirjanduslikku protsessi kaasatud.

Ehk siis, Eestis välja kujunenud olukorras on blogija pigem rahva-ajakirjanik, aga ikkagi ajakirjanik, kui mingi kirjanik, kes võib suust välja pritsida, mida tahab. Lähtudes eelkõige sellest, et kirjanikku üldjuhul ei panda vastutama oma teksti eest, ajakirjanikku aga küll. Siinkohal tahaks meenutada Olavi Ruitlase juhtumit, kus tuntud ja armastatud kirjanik pidi kohtu survel oma, samuti ilukirjandusliku teksti oma blogist eemaldama (pärast mida ei julgenud Ruitlane mõnda aega üldse midagi kirjutada). Mis aga ei takistanud tal sedasama teksti avaldamast raamatuna, mida saatis suur menu. Mis omakorda näitab, et kohus tunnistab ilukirjanduslikku teksti küll raamatus avaldatuna, elektroonilisel kujul mitte. Ilmselt laheneb see vastuolu siis, kui Eestis saavutavad laiema leviku elektroonilised raamatud, mis näiteks USAs moodustavad juba suurema osa müüdavatest raamatutest. Elektrooniline raamat ei erine oma olemuselt blogist, või blogi on oma olemuselt elektrooniline raamat. Ent, nagu öeldud, Eesti kohus ja ametivõimud ei käsitle blogi elektroonilise raamatuna. Veel mitte. Ja kuni ta seda ei tee, peab blogija end suruma ajakirjanduslikesse raamidesse, kui ta ei taha leida oma magamistoast ametnikke, kes ta oma voodist hommikul välja käsutavad.

Mis blogija kui ajakirjaniku staatuse kasuks räägib, on praktika, kus blogijaid on hakatud võtma ajakirjanike liidu liikmeteks. Näiteks tuntud blogija Gerd Tarand, kes tunnistati ajakirjanikuks just blogijana. Mis näitab, et ka ajakirjanikud ise peavad blogijaid ajakirjanikeks. Teatud möödustega, aga ikkagi. Ilmselt johtuvalt sellest, et paljud ajakirjanikud on ise aktiivsed blogijad. Ja kui sa oled ise ajakirjanikuna blogija, miks ei võiks siis blogijana olla ajakirjanik. Pealegi, nii ajakirjanike kui tava-blogijate blogi-tekstid on väga sarnased. Mis omakorda lubab blogijaid pidada rahva-ajakirjanikeks, või lihtsalt ajakirjanikeks. Kes siis, vähemalt osaliselt, teevad kõige tavalisemat reporteritööd, kui kirjeldavad üksikasjalikult seda, mida enda ümber kogevad. Või avaldavad oma arvamusi. Ajakirjandus on väga lai mõiste, mis on ajas muutunud pea seinast seina. Eestis, kus puudub ajakirjandust reguleeriv seadusandlus, reguleerib ajakirjandus end ise, järgides ajakirjanduseetika koodeksi reegleid ning lahendades ajakirjandusega seotud vaidlusi läbi pressinõukogu (ajalehtede liidu liikmed) või avaliku sõna nõukogu (kõik väljaanded). Näiteks juhtum, kus Inno ja Irja kohvikust kadus sissekanne Marko Rose kohta, oli seotud just ajakirjanduseetika normide järgimisega, kus arvestasime Rose enda seletusega ning leidsime, et tema eksponeerimine pole õigustatud. Igal ajakirjandusväljaandel on see õigus - teatud põhjustel teatud info avaldamata jätta. Samuti on kohvik pakkunud võimalust vastulause esitamiseks ning eemaldanud või parandanud materjali, kui on selgunud, et see ei vasta tegelikkusele.

Nüüd jõuan vastuoluni: kui ametivõimud ühelt poolt käsitlevad blogijaid kui ajakirjanikke, pannes nad vastutama nende kirjutatud teksti eest, ehk pannes nende õlule terve rea kohustusi, siis teiselt poolt ei anna needsamad ametivõimud blogijale ajakirjanikega võrdväärseid õigusi. Näiteks osaleda valitsuse pressikonverentsil ja küsida seal küsimusi. Valitsuse pressibüroos öeldakse, et blogi ei ole ajakirjandus. Samas muidugi pole selle väite juures mingeid põhjendusi, lihtsalt lahmiv stiil, et, ähh, see pole ju ajakirjandus, lähemalt põhjendamata, mis ta siis on. Selline käitumine nõuab jälle pöördumist kohtu poole, kus peaks selgeks vaieldama, mis see blogi siis on: kas ilu- või ajakirjandus, kas mõlemad koos või ei kumbki. Ja kas sellest tulenevalt laienevad blogijale ajakirjanikega võrdväärsed õigused ja kohustused. Kuni selle ajani aga soovitan blogijatel pidada end ajakirjanikeks, näiteks blogi-ajakirjanikeks, jälgida ajakirjanduseetika reegleid ja olema valmis vastutama oma kirja pandud teksti eest. Ja viimase aja sündmuste valguses: olema valmis minema koos teiste ajakirjanikega vangi!!!