Leegionäride marsist, küüditajast ja kapošnikust - Irja arvamus

Irja kommentaar: mina leian, et leegionäridel on õigus marssida. Ma ei ole nõus Öise Vahtkonna seisukohaga, et leegionärid on fašistid. Ja kui ma päris aus olen, siis mulle ei meeldi, et nad peavad vajalikuks minna leegionäridele "Pozor!" karjuma.

Aga. Kuigi see mulle ei meeldi, saan ma ometigi aru sellest, et deomokraatlikus riigis peab olema võimalik meelt avaldada. Ei tohi minna inimesi käisest rebima ja tõukama või neid millegagi pilduda, kuid peab olema võimalik seista plakatitega ja avaldada meelt.

Minu meelest lahenes olukord Riias suurepäraselt. Minu meelest oli see Riia linnapea, kes kommenteeris, et leegionäridel peab olema õigus marssida, protestijatel peab olema õigus protestida ning politsei asi on tagada julgeolek. Mida ju ka tehti. Mitte keegi ei saanud viga, väärikad leegionärid said oma marsi ära marssida ning antifašistid, kelle vanaisad võitlesid Punaarmees, said välja öelda, mis neil hinge peal.

Trehvasime möödunud nädalal Pjotriga, ta plaanis ka Riiga protestima minna. Ta kutsus mindki kaasa, mitte protestima, aga üritust kajastama. Vahetevahel on hea teha tutvust ka vastaspoolega, inimesega, kes vaatab maailma läbi sinust erineva prisma. Enne dozornikutega tutvumist uskusin minagi, et tegemist on mingite hullude märatsejatega, kes käivad piltlikult öeldes kaigas käes ja vaid ootavad parajat hetke, mil uuesti Tallinna linna segi peksta. Nüüd olen nende inimestega üle aasta suhelnud ja võin öelda, et kuigi me ei nõustu kõigis küsimustest ilmselt mitte kunagi (ma ei usu, et nemad hakkavad minu isa, kes ühel luureretkel Punaarmee komandöri tanki otsast maha tulistas, vabadusvõitlejaks pidama, aga mine sa tea), saame me ometigi omavahel normaalselt suhelda. Ja kui me omavahel juba normaalselt suheldud saame ja mõistame, miks ühel või teisel mingit asja vaja teha on (nagu näiteks kas marssida või marssimise vastu protestida), siis see on juba suur samm selle poole, et me saame ühel päeval siin maal kõik koos ilusti elada.

Kordan veel kord - me ei pea kõiges nõustuma. Me võime mõne küsimuse üle koguni vihaselt vaielda. Aga me võime teineteise maailmaga vähemasti tutvust teha ja üritada mõista, miks teine mõtleb ja teeb nagu teeb. Minule on see aasta, mil ma olen nende maailmaga tutvust teinud, igatahes väga huvitav ja silmiavav olnud. Ma olen endiselt oma isa tütar ja kaitsen leegionäre surmatunnini, aga ma olen aru saanud, et täpselt nõnda nagu on minu jaoks vabadusvõitleja minu isa, nõnda on nende jaoks vabadusvõitlejad nende isad ja vanaisad. Ja isegi kui mina nende isasid ja vanaisasid vabadusvõitlejateks ei pea, võin ma ometigi nende tõekspidamisi austada.

Ma arvan, et leppimine peabki algama leppimisest sellega, et igaühele on tema isa või vanaisa püha ning kõigisse, kes sõdisid Teies Maailmasõjas ausalt ja südametunnistuse järgi, tuleb suhtuda austusega, olid nad siis saksa või vene särgis.

Esmaspäevases Postimehes oli Kapo komissari Andres Kahari artikkel, kus ta mõistis rängalt hukka "tšekist" Rudolf Sisaski pisarad (see vana mees, kes Postimehes oma ohvritelt pisarsilmil andestust palus). Mõtlesin alguses kirjutada vihase vastuse, et mida sa, Kahar, raisk, kiusad vana meest, kes ilmselgelt kahetseb, aga mõtlesin siis järgi ja leidsin, et enamasti on selliste artiklite põhjuseks valusad kannatused ja isiklik vaen. Ehk on Kahari enda vanaema ja vanaisa Siberis surnud ning siis on ta loomulikult küüditajate peale maruvihane, olgu nende põhjendused kui siirad tahes.

Sellist ülekohut on muidugi äärmiselt raske andestada. Eriti, kui seda on tehtud inimestele, keda sa armastad. Minugi isa istus kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris ja pidas kuni surmani väikest vimma oma sugulase vastu, kes ta üles andis, kuigi ta püüdis seda iga hinna eest mitte välja näidata. Aga siiski, andestada on kuradima raske.

Nii paljuke võiks seda halastust aga siiski olla, et me andestame vanadele inimestele. Sest vaatke, vanadus on juba isegi piisav karistus. Samuti on kõik vanad mehed, isegi küüditajad, palju targemad kui nad olid nooruses ning see, et Rudolf Sisask pisaraid valab ja tehtut kahetseb, näitab, et ta on oma elust järeldused teinud. Miks siis end meie ees alandanud vana mehe lepituskätt põlglikult tagasi lükata?

Lõpetuseks - olgu meie viha kogetud ülekohtu vastu kui suur tahes, nii kalgiks ei maksa oma südant ometigi teha, et me ei suuda vastu võtta siirast ja südamesttulevat kahetsust. Lihtsal põhjusel - sest meie, kes me ei elanud sel ajal, ei tea kõiki asjaolusid, miks kõik läks nii nagu ta siis läks.

Hea Andres Kahar - kui sa ei ole ise elanud sõja ajal, siis sa ei või kuidagi teada, kas sina ise ei oleks käitunud nõndasamuti nagu Rudolf Sisask. Rahuaja inimestel ei sobi sõjaaja inimeste kallal tänitada. Ajad olid siis hoopis teised.

Väga võimalik, et kui Rudolf Sisaskil oleks olnud õnne sündida mitte kaheksakümmend, vaid nelikümmend aastat tagasi, siis temast poleks saanud mitte küüditaja, vaid Kaitsepolitsei komissar. Nagu Andres Kahar.

Ja samuti on väga võimalik ka see, et kui Andres Kahar oleks õnnetumal kombel sündinud mitte nelikümmend, vaid kaheksakümmend aastat tagasi, siis temast ei oleks saanud mitte Eesti Vabariigi julgeolekutöötajat, kel kokkupuuteid ajalooga, vaid hoopis NKVD julgeolekutöötaja, kel kokkupuuteid küüditamisega.

Nagu Rudolf Sisask, keda ta nüüd Postimehe artiklis ülbelt "tšekistiks" nimetab.

"Juhiseid ajakirjanikele" Kapos juba koostamisel?

Eesti on Euroopas erandlik riik, sest vaid siin sekkub julgeolek, Kaitsepolitsei sedavõrd brutaalselt ajakirjanduse tegevusse. Minu meelest oli Risto Berendsoni artikkel küüditaja Rudolf Sisaski kahetsusest üks paremaid viimasel ajal ilmunud artikleid ning Kaitsepolitsei komissar Andres Kaharist oli äärmiselt taktitu hakata ajakirjanikule tema töös juhiseid andma. Rääkimata sellest, et demokraatikus riigis on tavatu, et julgeolek hakkab ajakirjandusele juhiseid andma!

Sisuliselt võttis julgeolek (ja seda vägagi karmis toonis!) Postimehes sõna selle kohta, kuidas ajakirjanik oma tööd tegema peab. Kapošnik ütles ajakirjanikule, mida ta tegema peab, ja seda vastuvaidlemist mittesallival toonil. Päris huvitav, kas pole?

Eesti läheneb üha enam Hiinale, Põhja-Koreale ja Türkmenistanile. Ilmselt hakatakse varsti kõiki artikleid kirjutama Kaitsepolitsei näpunäidete järgi. Ehk on vastav määrustik, "Juhiseid ajakirjanikele" Kaitsepolitseis kogunisti juba koostamisel?