Mida Irja nüüd poliitikast arvab

Intervjueerimas kirjanik Olavi Ruitlast.

Mõnus. Kui veel möödund nädalal oli Võrust Rakverre sõites selline tunne, et sõidad teise riiki, külmale põhjamaale, siis eile oli ka Rakvres jube soe, lausa suvi. Käisime Tammikus jalutamas ja selline tunne oli, et tahaks käia paljajalu. Ainuke takistus oli lumi. Tartus oli eile muidugi soojem ja täna Võrus ka.

Oleme nüüd end Võrus kenasti sisse seadnud ning ma pean ütlema, et me uus elu meeldib mulle väga. Arutasime just Innoga eile Rakverest Võru poole sõites ning Vanemuise Teatripeolt läbi põigates, et kui poliitikategemine pakub valdavalt negatiivseid emotsioone ning ainsad korrad, kus poliitik rõõmustada saab, on peod valimisteööl, kui nad saavad teada, et neil on hästi läinud, siis ajakirjanikul on hulga rohkem põhjust rõõmustada - kohtudes toredate inimesetega, kui oled kirjutanud hea loo ja sind selle eest kiidetakse, kui näed uusi paiku ja koged uusi emotsioone.

Pollitik saab sõimata ajakirjanduselt, rahvalt, isegi omaenda erakonnakaaslastelt. Ma ei pea siin silmas ennast, aga olen kõrvalt näinud, kuidas inimesed poliitikas, ustavad parteisõdurid rabelevad endal teinekord erakonna valimisedu nimel nina verest välja, aga mitte keegi ei kiida neid selle eest. Sellised lihtsad, tavalised inimesed, kes teevad kampaaniate ajal kõige rohkem tööd.

Ma ei tea, miks see nii on, ilmselt on iga poiitik teisele poliitikule hunt. Ja veel üks huvitav mõte, mille Inno välja ütles - nimelt ei tea sa poliitikas olles iial, millisel redelipulgal sa parajasti oled. Kas ülemisel, alumisel või sootuks keskel. Samuti võid hullu hooga alumistelt pulkadelt ülemistele lennata või ülemistelt alumistele. Ja sel ei pruugi olla mingit pistmist sellega, kes või mis sa tegelikult oled, kui tark, ilus või hea. Poliitika on niisiis liig ettearvamatu, et seda võiks nautida. Kogu aeg on selline tunne, et kõnnid pimedal ööl kusagil kõrvaltänaval, tohtimata tagasi vaadata. Sulle seletatakse, et kõik on korras, niipea, kui kukkuma hakkad, püütakse sind kinni, aga kui see juhtub, siis pole su selja taga mitte kedagi peale irvitava kirvemõrtsuka.

Maret Maripuu, Mart Viisitamm, noored lootustandvad politiikud - kus on nad praegu? Üks on vait kui hiir ja teine kohtupingis. Oma hädas olid ja on nad üksi nagu viimased nässakad. Erakonnakaaslastel oleks võimalik neid kaitsta, nende heaks sütitavaid kõnesid pidada, seljad kokku panna, aga nad ei tee seda. Minejat vaadatakse haletsusega või antakse isegi jalaga.

Aga kui isegi oma erakond ei usu inimese süütusesse, siis kes usub? Ometigi oleks ju võimalik minna inimesele kohtuistungile toetust avaldama, kirjutada ta kaitseks artikleid, protestida tänavail.. Miks ei ole poliitikud kui ajakirjanikud, kes astusid Allikakaitse seaduse vastu kui üks mees, seistes õlg õla kõrval? :)

Niipalju kui ma oma lühiajalise poliitareenil gastroleerimise käigus olen mõistnud, ei toimu poliittandri kõige vihasemad võitlused mitte niivõrd parteide vahel, kuivõrd erakondade endi ees. Väga võimalik, et erakonnakaaslased "koputavad" ise teineteise peale, et tülikas konkurent jalust lükata ning parteihierarhias tõusta. Seepärast on ka mõistetav, miks kohtupinki sattunud erakonnakaaslast ei kaitsta. Mida vähem meepoti ääres trügijaid, seda parem.

Eesti on väike ning siia ei mahu väga palju politiikuid. Vähemasti neid, kes tahavad meepotist osa saada. seepärast on vajalik mõned potilised aeg-ajalt niiütelda ära kaotada, et teistele ja tugevamatele ruumi teha. Ehk siis mingis mõttes on poliitika räme olelusvõitlus. Ainult et kui päris olelusvõitluses jäävad ellu füüsiliselt kõige tugevamad, siis poliitliidrite kehakaalu vaadates võib öelda, et siin loevad sootuks teised asjaolud.

Kui poliitikas osalemine on närvesööv ning loomingulise inimesele ka üsna nüri tegevus, siis poliitika jälgimine on küll väga põnev. Seda saangi nüüd mõnusasti teha. Ainult et nüüd ma tean telgitagustest tiba rohkem ja oskan arvata asjade põhjusi. Ma ei arva enam, et politiikud on parandamatult halvad inimesed. Ma arvan, et nad on sunnitud sellised olema, et ennast teiste omasuguste eest kaitsta, et end kuidagigi kaitsta. Ning see on nende traagika.

Ma saan aru, et see kõlab kui järjekordne hapud viinamarjad-loogika, aga mul on tõesti hea meel, et mul poliitikas sedasi läks. Et mind ei valitud volikokku, et mulle ei pakutud ühtki ametit linnavalitsuses. Jumal tänatud, et mitte. Ma tahaks väga loota, et ma poleks seda ka vastu võtnud, aga kes seda teab. Sõber Olavigi ütles, et miljoni eest murduda on inimlik :). Aga ma arvan, et minu puhul sai ikkagi takistuseks asjaolu, et mul ei ole parteisõduri iseloomu. Ma olen hästi isepäine ja ei tee kunagi nii, nagu mulle öeldakse. Sageli teen risti vastupidi, kui kiusuks. Innoga sama lugu.

Igaljuhul olen ma nüüd ajakirjandusjunts ning püüan olla nii objektiivne ja erapooletu kui võimalik. Vaatame, mis saab. Minu jaoks on see igatahes uus ja huvitav väljakutse.

Poliitikat ma muidugi täielikult ei välista, aga mulle meeldiks toetada siiraid algatusi, samuti hoiab kohvik endiselt poliitsündmustel silma peal. Ja stenbokkimas käime endise hooga. Seal saab nalja ja see mulle meeldib :)

PS Ahjah, Olavi Ruitlase intervjuud saab lugeda muidugist laupäevasest, s.o eilsest Võrumaa Teatajast!