Ühel päeval saavad meist kõigist reformierakondlased

Kui lähtuda Ansipi, Ligi, Langi ja teiste vanasse kaardiväkke kuuluvate reformikate liberaalsusekontseptsioonist, mis peab liberalismiks seda, et vabad on vaid võimuesindajad, kel on õigus teha mida iganes, siis võib väita, et ka sellised ajaloost tuttavad diktaatorid nagu Stalin ja Hitler olid liberaalid, sest ka nemad olid võimu teostamisel täielikult vabad. Neil oli õigus otsustada mitte ainult selle üle, kes tohib neile küsimusi esitada, vaid ka selle üle, kes elab ja kes sureb. Stalini ja Hitleri režiimid olid niisiis ideaalsed liberaalsed ühiskonnad, kuna nii Stalini-Venemaal kui Hitleri-Saksamaal olid võimupüramiidi tipus olevad inimesed piiramatult vabad. Tõsi, mõned ajaloolased nimetavad sellist "liberalismi" ka autokraataks ja diktatuuriks, aga hüva, lähtume Reformierakonna kontseptsioonist ning võtame aluseks eelduse, et just see, vaid võimupüramiidi tipus olevate inimeste täielik ja piiramatu vabadus teha mida iganes ja juhtida riiki just enesele meeldivas suunas ongi see ainus ja õige liberalism.


Kui me võtame aluseks eelduse, et liberalism on oma olemuselt see, mida Reformierakond meile liberalismina pakub, siis selles kontekstis on tõepoolest normaalne, et võimuesindajad hakkavad suunama ajakirjandust ja sellele juhiseid andma. On normaalne, et ajakirjanikud kirjutavad vaid selliseid lugusid, mis meeldivad võimuesindajatele, sest kui võimuesindajatel ei ole õigust ajakirjanikke juhtida ja suunata, neid eksimuste eest karistada, siis nad ei ole oma võimu teostamisel täielikult vabad. 

Sellise liberalismi tingimustes on ka üdini loomulik, et ühel päeval otsustavad võimuesindajad vabalt mitte ainult selle üle, millised ajakirjanikud pääsevad neile küsimusi esitama ja millised mitte, vaid ka selle üle, millised ajakirjandusväljaanded jäävad ning millised mitte. Aasta liberaal, härra Jürgen Ligi, juba otsustaski vabalt, et Kesknädal pole ajakirjandus, nii et ilmselt on Kesknädal esimene mineja. Järgmiseks üritatakse sulgeda või võimutruu kontserniga liita kõik kontsernivälised väljaanded ning mõne aja pärast otsustatakse vabalt, liberaalselt, kui soovite, et milleks raha raisata, võib ju vabalt olla ka vaid üksainus ajaleht, täiuslikule vabadusele pürgivate võimuesindajatele kõige lojaalsem Postimees.

Kuid selleks, et kirjeldatav liberaalsus võidule pääseks, ei piisa muidugi vaid ajakirjanduse tegevuse reguleerimisest. Ajaloo ühed suurimad liberaalid Jossif Stalin ja Adolf Hitler, kes ei lasknud endale oma tegevuses mitte mingeid ettekirjutusi teha ja olid seeläbi täiuslikult vabad, täiuslikud liberaalid niisiis, liikusid liberalismile vaenulike ajalehtede tegevuse reguleerimiselt sujuvalt liberalismile vaenulike parteide tegevuse reguleerimisele. Sama on teinud ka Eestis liberalismi arendav Reformierakond. Esimene samm täiusliku vabaduseni on juba tehtud: Rahvaliit on segi pekstud ning osad rahvaliitlased on isegi juba liberalistideks vannutatud. Ka neil - Tarmo Männil, Aivar Sõerdil - on nüüd võimalik olla täiuslikult vaba. 

Nagu Stalini ja Hitleri täiuslikult liberaalsetes riikides, nii on ka Eesti riigis kindlasti neid, kes ei soovi liberaalideks saada. Kellele on mõte iseenese täiuslikust vabadusest, piiramatust võimust kaaskodanike üle vastuvõetamatu. Kes ei suuda teha nagu ülalnimetatud rahvaliitlased, kes olid orjad, aga kes said peremeesteks ja võivad nüüd ise orje pidama hakata.

Kuna subjektiivne liberalism, mida arendasid Stalin ja Hitler, ei saanud eksisteerida repressiivaparaadita, mis tagab, et selle kultiveerijate täiuslik vabadus ka kestab ja kestma jääb, siis on Eesti esiliberaalid mõelnud ka sellele, mida teha mässajateja. Stalini ja Hitleri eelkäijad, antiikaja subjektiivse liberalismi suurkujud vanad roomlased näiteks lõid mässajad sageli risti. Caesar tegi nõnda mereröövlitega, kes ta pantvangi võtsid, ja suure ristilöömisega lõppes ka Spartacuse ülestõus.

Eesti on läinud sama teed. Ma arvan, et ei ole palju neid, kes ei tea, et Eesti Vabariigis juhib poliitilist politseid, Kapot, üksainus partei - Reformierakond. Kapo ongi Eesti subjektiivsete liberaalide, täiuslikult vabade inimeste repressiivaparaat, vabaduse valvur, kui soovite, mille abil elimineeritakse vaikselt, üksteisejärel kogu täiuslikule vabadusele vaenulik element.

Keda annab hirmutada, seda hirmutatakse.

Keda annab ära osta, see ostetakse ära.

See, keda ei anna hirmutada ega ära osta, allutatakse mõnele menetlusele. Kriminaalmenetlusele või väärteomenetlusele.

Täpselt sama tegi täiuslik liberaal Jossif Vissarionovitš Stalin. Tema vabaduse valvurit nimetati NKVDks, hiljem kasvas sest välja uus vabaduse valvur - KGB.

Et oleks võimalik järjest rohkemaid inimesi järjest rohkematele menetlustele (mida enam täiuslikult vabad inimesed oma vabadust ülejäänud ühiskonnale peale suruvad, seda suuremaks muutub ka vastuseis) allutada, mõeldakse välja ja kehtestatakse üha enam ülejäänud (s.o mitte täiuslikult vabade) inimeste väheseid järelejäänud vabadusi piiravaid seadusi. Siia hulka võib liigitada massiliste meeleavalduste korraldamise vabaduse piiramine (Langi ja Vaheri eelnõu), elukoha valiku vabaduse piiramine, kiiruse mõõtmise kaamerad maanteedel, põõsa taga passivad politseinikud, andmekaitseinspektsiooni tegevus ajakirjandusvabaduse piiramisel jne jne jne.

Mittevabade vabadust piiratakse selleks, et säilitada ja suurendada üksikute vabade - subjektiivsete liberaalide, reformierakondlaste vabadust. 

Praeguses Eestis on kõige kasulikum olla reformierakondlane. Parem veel, kui oled Ansipi või Kadastiku sõber. Siis oled kõige vabam.

Seepärast ei olegi mõtet reformierakondlastelt või teistelt võimpüramiidile lähedastelt inimestelt, valitsusametnikelt näiteks, vabaduse kohta küsida. Nende arust on loomulikult kõik korras, sest nemad on ju vabad, täiuslikult vabad. Ja mida aeg edasi, seda vabamaks nad saavad, sest poliitiline politsei töötab väga efektiivselt, ajakirjandus on keskendunud opositsiooni kritiseerimisele, opositsioonipoliitikute suhtes alustatud menetlustele takkakiitmisele ning Männi ja Sõerdi liitmisega on saadetud välja väga tugev sõnum: Kui ka teie tahate olla täiuslikult vabad, siis liituge Reformierakonnaga!

Ma olen üha veendunum, et ühel päeval saavad meist kõigist reformierakondlased. Mitte kohe, aga aegamööda. Tasa, üksteisejärel. Viimastena liituvad need, kel on kõige tugevamad närvid. Aga ka tugevad murtakse. Kui nad just ära ei lähe, mõnda teise riiki näiteks.

Täpselt nõnda nagu ühel päeval said kõigist eestlastest Pätsu pooldajad ja ühel päeval said kõikidest eestlastest kommunistid.

Aegamööda.

Tasa, üksteisejärel.

Vähemasti nendest, kellele elu armas. Võis muidugi ka metsa minna ja metsavennaks hakata, aga uskuge  - elu metsas ei ole meelakkumine.

Ühel päeval saavad meist kõigist reformierakondlased.

Ühel päeval oleme kõik täiuslikult vabad.


Täiuslikult vabad.

Nagu Nõukogudemaal.

Ja batjuška Stalin naeratab, sest ajalugu kordub. Orjadest said peremehed, vabad. Ja mis nad tegid selle vabadusega? Eh, ei muud kui et hakkasid ise orje pidama.