NATO ja valitsuse kahepalgelisus

Väljavõte Postimehe veebist.

Mõnes mõttes on isegi hea, et NATO konverents Tallinnas toimus. See mõjus nagu Glasnost N Liidus, kus inimesed said teada, et käimas on Perestroika. Nüüd said ka eesti inimesed teada, mis värk selle NATOga siis õigupoolest on: et Venemaaga toimub suhete soojenemine, partnerlus, ja et kavas on luua lausa ühiskilp, ning et NordStream on suisa NATO enda projekt (selle turvamiseks müüs Prantsusmaa Venemaale moodsat sõjatehnikat), ja ei kujuta endast mingit ohtu Eestile. Sestap on ka loogiline, et partneri - Venemaa- suhtes pole NATOl vaja mingeid "kaitseplaane", see oleks nonsens.

Eesti poliitikud on seni rääkinud muidugi rahvale hoopis teist juttu. Seda, et NordStream ja relvamüügid Venemaale on otsene julgeolekurisk. Ning et Venemaa on vaenlane number üks. Nüüd tekib küsimus, et kui Venemaa on NATO partner ja teeb NATOga tihedat koostööd, nii et Venemaale müüakse seetõttu suisa moodsat tehnikat, siis kuidas ta saab olla samal ajal oht number üks ühele NATO liikmele, Eestile. Vastupidi, selle loogika järgi peaks Eesti tegema Venemaaga tihedat koostööd. Suisa koomilisena mõjub "kaitseplaanide" taga-ajamine, kus Eesti poliitikud on rahvale rahustamiseks rääkinud, et NATOl on olemas kaitseplaanid Venemaa rünnaku vastu, ent loomulikult pole neid plaane keegi näinud ja ajakirjanike täpsustavate küsimuste peale aetakse mingit udu. Kui panete tähele, siis ei räägi ka NATO ja välisriikide esindajad mingitest "kaitseplaanidest", vaid sellest, et Venemaa ei kujuta Eestile ohtu ja et vajadusel tuleb NATO Eestile appi.

Ma saan ka muidugi aru Eesti poliitikute motiividest, sest Venemaa on tõesti mitmel korral eestlaste usaldust kuritarvitanud ning raske on sellise partneriga koostööd teha, veel raskem aga rahvale öelda, et kuulge, nüüd tuleb selle põlise vaenlase Venemaaga sõber olla, kuna seda soovivad meie partnerid NATOs. Selline kaitse- või välisminister või muu valitsuse liige hakitaks Eestis ilmselt elusalt. Seetõttu aetaksegi sellist kahepalgelist mängu, kus ühelt poolt aetakse NATO ümarlaua taga Venemaa-sõbralikku poliitikat ning ollakse nõus kõiksugu nordstreamide ja mistralitega, teiselt poolt aga räägitakse rahvale rahustuseks lugusid Venemaa ohust ja kaitseplaanidest.

Küllap on üks eesti rahva rahustamise projekt ka see NATO "küberkaitsekeskus", mis siis, nagu võib aru saada, on loodud Facebook-i taoliste sotsiaalmeediate "rünnakute" vastu. Stiilis, et kui sotsiaalmeedia, kas siis kohapeal või mõnes välisriigis ründab Eesti valitsusasutuste veebisaite, siis on see "oht Eesti rahvuslikule enesemääramisele" ja sekkub see küberkaitsekeskus, aga kui sotsiaalmeedia ründab mõnda opositsioonierakonda või kaubandusketti, siis on see igati tervitatav rahva-algatus ning osake demokraatiast.

NATO puhul on iseenesest koomiline, et selle sügavalt sõjaliste traditsioonidega organisatsiooni poliitikat ajavad välisministrid. Mis iseenesest näitab, et NATO ei tunneta mingit ohtu, sest kui eksisteeriks oht, istuksid laua taga kui mitte kindralid, siis vähemalt kaitseministrid. NATOst kui kaitseorganisatsioonist on pärast vastase, nn Varssavi Pakti Organisatsiooni kokkuvarisemist saanud omalaadne globaalne politsei, mis samas ei arvesta globaalse organisatsiooni ÜRO soovitustega. Kuhu on muu hulgas kaasatud, õigem oleks siiski öelda, et meelitatud eesti poisid, kelle väljaõppeks kasutatakse katsejänestena oma rahvast, nagu näitas ilmekalt Lihula samba ja pronkssõduri ümber toimunu, kus politseimundritesse riietatud sõjaväelased oma väljaõpet sooritasid.

Kui Roy Strider kirjutas mõned päevad tagasi Delfis, et Eesti on ideaalne NATO puudel, siis tegelikkuses ma seda ei usu, sest vaevalt et eesti rahvas tahab olla kellegi puudel. Pigem on eesti rahvast esindama valitud poliitikud muutnud Eesti selliseks puudliks, mis aga ei takista samas neil poliitikutel rääkida inimeste rahustamiseks hoopis teist juttu. Poliitikute keeles on see nn valge vale, mis on teatud juhtudel lubatud, näiteks massiliste rahutuste ärahoidmiseks. Ja kuivõrd NATO vajab üha uute ja uute "pingekollete" kontrollimiseks üha enam sõjaväepolitseinikke, siis peab eesti rahvas olema valmis oma turja peal nuuti taluma. Või milline teine rahvas laseks enda peal kurikamehi välja koolitada?! Nii et, nagu vanad skaudid ütlevad, be prepared!