NYT teeb tänuväärset tööd ja avaldab vanu kolumneid, või õigemini vanu kolumne lühendatud kujul. Mistõttu saame teada, et Eestis oma raamatud kirjutanud venelasest nobelist Aleksander Solženitsõn seisis juba kesk kõige karmimat nõuka-aega, 1975. aastal Eesti isesiesvuse eest, nimetades Balti jms riikide iseseisvuse kaotamist Roosevelti ja Churchilli argpükslikkuse tulemuseks. Ja kritiseerides Läänt selle eest, et "rahu" nimel lasti orjastada 20 rahvast maailmas ning juhtides tähelepanu Ida-Euroopa orjastatud rahvastele. Vau, eksole?! Nii aus, mõtlemapanev ja Eesti-meelne jutt juba 35 aastat tagasi, sügaval ENSV ajal! Erinevalt etableerunud nõuka aegsetest, aga millegipärast taevani kiidetud nn rahva-kirjanikest Lennart Merist, kes sel ajal käis punavõimu raha eest Siberis rändamas ning luuras VEKSA (Välis-eestlastega Kultuurisidemete Arendamise) ühingu kaudu väliseestlaste järgi, Jaan Kross aga võttis punavõimu käest vastu ühe kingituse teise järel, kirjutades selle eest ülistuslaule nõukogude võimule. Mis nii viga kirjutada, eksole?! Solženitsõn seevastu kirjutas oma teosed põranda all ning heideti nõuka aja kirjanike liidust üldse välja, rääkimata korteritest või auto-ostu lubadest, millega Eestis nn rahva-kirjanikud üle külvati. Paljuski tänu Solženitsõnile sai Lääs teada vangilaagritest endises NLiidus ja nõuka rahva elust-olust üldse, millest sai alguse Lääne silmade avanemine ning impeeriumi lagunemine. Solženitsõnit võib täie auga pidada ka Eesti autoriks, nagu peetakse Juri Lotmanit, sest kirjutas ju üle maailma tuntud kirjanik oma tunnustatud teosed Eestis ja eestlaste kaasabil (kohvik on seda põgusalt valgustanud). Tõenäoliselt suhtles Solženitsõniga ka nn Eesti aja viimane peaminister Otto Tief, kes palus end matta oma laagrikaaslase, oma valitsuse haridusministri Arnold Susi lähedusse. Susi kohta on omakorda teada, et ta oli Solženitsõni laagrikaaslane ja aitas varjata nii kirjanikku kui tema teoseid Eestis. Võimalik, et nii Susi kui Tief kirjutasid oma peatükid raamatusse, mille venelasest kirjanik suurde maailma viis. Sõimatakse venelasi, ent kõige suurem Eesti patrioot on olnud ometi venelane ise.
2 kommentaari:
Täitsa õige ja peale erilisi jõupingutusi selle näitamiseks said nad võimaluse teha aprilliööl ja nendele järgnevatel päevadel!
A kes neid sõimab ?, valitsus ju koos Langi kontoraga hindas nende tegusid vääriliselt, vabandades ja makstes ylisuuri rahalisi kompensatsioone eksikombel saadud kannatuste eest.
Nyyd käsil hariduse reformimine, sest venelased juba lapseeas ei tohi mingil juhul eesti keelt osata.
Ka sina Tähismaa oled õigel teel, ainult nimeks võta igaks juhuks Vasja, aga ega see venelane nyyd nii loll ka pole...(vanasti pani kintsukaapijad päris seina äärde...)
Solženitsõn ei olnud enam see Solženitsõn, kes kirjutas Gulagi või Ivan Denissovitši. Viimased aastad, eriti pärast Putini võimuletulekut, muutus ta eriliseks šovinistiks, kelle meelest pole maailmale vaja ühtegi väikerahvast, piisab suurest vene rahvast küll. Seetõttu ei saa enam teda samamoodi austada nagu seda võis teha kolm-nelikümmend aastata tagasi. Inimene oli silmnähtavalt muutnud oma seisukohti ja põhimõtteid. Aga võib-olla oligi ta kogu aeg selline, ainult repressioonide ajendil valas oma viha stalinismi peale välja, tegelikult peitus kesta taga kogu aeg pisike šovinist.
Postita kommentaar